2
fotot
Jaga:     
Kroonika

JAHMATAV! Neljanda õe Katrin Tammaru elus on juhtunud filmile midagi väga sarnast!

Mängufilmis „Pilvede all. Neljas õde“ petisnaist mängiva Endla Teatri näitleja Karin Tammaru kodu uksest astus sisse naisterahvas, kes tutvustas end kauge sugulasena ja soovis Karini pere juurde elama jääda.

Karin Tammarul (46) on ülipopulaarse telesarja „Pilvede all“ ainetel tehtud mängufilmis „Pilvede all. Neljas õde“ kanda suur roll. Ta mängib kelmi, kes ihaleb kuuluda täiuslikku pereellu. Võibolla soovis sama ka eakas vene naine, kes Karini koduuksele koputas.

Meenuta seda kummalist lugu. Meie kodu uksest astus sisse inimene, kes tahtis kuuluda kuskile, kuhu ta tegelikult ei kuulunud.
Olin siis teismeline tüdruk ja elasime Mustamäel. Uksele koputas üks vanem vene naine. Ta küsis, kas siin elab minu isa Leo, ja astus esikusse. Võttis saapad jalast, rääkis, et on kauge sugulane ja tuleb meie juurde elama. Ema helistas isale tööle ja küsis, kas ta teab kedagi sellist naist, kes olevat meie sugulane, kes istub hetkel esikus ja ootab isa. See naine oli väga veenev. Kuidas ta üldse meie ukse taha jõudis – postkastidel ei olnud ju nimesid peal? Isa arvas, et nähtavasti ei ole ta sugulane, vaid inimene, kes tahab bussipileti raha. Nii oligi. Ema andis talle üsna palju raha ja naine läks ära.

Oled sündinud jaanuari alguses, ajal kui kogu maailm teeb uusi plaane ja võtab vastu elu muutvaid otsuseid. „Pilvede all. Neljas õde“ läheb ajas edasi, tegevus toimub tulevikus. Milline on sinu suhe tulevikuaimdusega?
Suhtun avatult nii maailma nähtavasse kui ka nähtamatusse ossa. Ma ei välista midagi ega suhtu esoteerikasse ega paranormaalsustesse halvasti, sest isegi kui oled alati kaks jalga maas, on ikka tore mõelda, et ka sellised võnked, seosed ja nähtused võivad olemas olla. Mõnikord panen ma inglikaarte. Tuleb tuju ja panen – nii perele kui endale. „Selgeltnägijate tuleproovi“ telesaadet olen ka vaadanud. Arvan, muide, siiani, et teismelisena kohtusin Muuga aedlinnas ufoga. See oli üks jaanipäev, läksime õega, kes on minust kümme aastat vanem, jaanitulelt koju. Autosid ei olnud, inimesi samuti mitte. Elektriposti peal hõõgus valguslaik, mis liikus koos meiega kaasa ja ahvatles meid oma liikumisega üha enam metsa poole. Õde hüüdis: „Jookseme nii ruttu, kui saame! Ta viib meid ju endaga kaasa!“ Siis me jooksimegi koju.

Sinu põlvkond on üles kasvanud Eesti ühe mässumeelseima, Leida Laiuse ja Arvo Iho mängufilmiga „Naerata ometi!“, kus lastekodulapsed muutsid ühiskonna alustalasid. Täna mängid sina salapärast lastekodulast, kes liigub märkamatult oma unistuse suunas.
Ühiskond ei ole muutunud, aga majanduslik õitseng lubab probleemidele läheneda läbi roosamanna. Nii on, et ma oleksin enda tegelast luues võinud olla oluliselt hullumeelsem, mässaja, kliiniliselt haige naine, kes lapsepõlveunistust täitma minnes – saada endale heal järjel perekond, ema ja õed – võib muutuda sarimõrvari-taoliseks, aga ma ei kutsunud endas neid emotsioone esile. Selle tegelase ainus hirm oli mitte oma valega vahele jääda. Ta tahtis nii väga oma unistuse täitumist ega soovinud kellelegi halba. Ta tahtis midagi, mis teistel on, aga temal mitte. Eks vaataja nüüd otsustab, kas ta tunneb mu tegelaskujule kaasa või hakkab teda põlgama. Mõlemad variandid on võimalikud.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid