3
fotot
Jaga:     
Kroonika

Kelly Sildaru: lumel olen ma võitleja!

Nädalavahetuseti piilume Kroonika kullafondi ja meenutame lähiaastate põnevamaid persoonilugusid täispikkuses.

6. jaanuar 2017

Maailmaklassi vigursuusataja, 14aastase Kelly Sildaru päevad on täpsemini planeeritud ja tihedamad kui mõnel tippjuhil. Vahel aga tahaks ta lihtsalt sõbrannadega linnas jalutada.

Kelly Sildaru võitis läinud aasta detsembri alguses USAs maineka Dew Touri freestyle-suusatamise pargisõidu võistlused. Üle-eelmisel aastal saavutas ta seal samuti esikoha.

„See võit oli väga oluline! Minu jaoks väga-väga tähtis! Et ma sellega teist korda hakkama sain, on muidugi väga lahe, kuid see polnud kerge. Harjutasin palju ja tegin tõesti kõik endast oleneva, et hästi läheks,“ lausub Kelly.

Sa olid treenerist isa Tõnise ja vend Henryga juba mõni nädal varem Colorados platsis, et harjutada.
Jah, kokku olime kolm nädalat. Harjutada sain kaks, kolmandal olid võistlused. Seal on palju reile (reilisõit ehk käsipuudel sõitmine-toim.) ja hüppevõimalusi. Kahjuks oli sel hetkel lumega pisut kehv lugu, kuid üks reilirada siiski oli ja seal ma enne võistluseid harjutasingi.

Kui palju su päevaplaan võistluste ajal muutub?
Väga oluline on, et saaksin üheksa-kümme tundi magada. Tähtis on muidugi ka toitumine – burgereid ja komme ei tohi näost sisse ajada.

Muidu ajaksid?
No ikka! (Naerab.) Ma üldiselt söön kõike, ma pole toiduga valiv. Mul on küll mõned lemmiktoidud, kanasalat näiteks, kuid suuri eelistusi pole. Ema ja isa teavad, mis mulle meeldib, ja nad teevad nii, et taldrikul õiged ja tervislikud asjad oleksid.

Milline su võistluste-eelne argipäev välja nägi?

Üsna tavaliselt. Sõime, siis läksime kohe mäele ja umbes kell neli jõudsime tagasi hotelli. Peale söömist hakkasime koos vennaga kohe õppima. Hotellis oli bassein ja minigolfirada. Õhtuti käisime ujumas ja golfi mängimas.

Sul võiks olla nina taevas, kuid tundub, et uhkeks pole sa läinud?
Ma loodan, et ei ole tõesti. Lumel olen ma võitleja, kuid muidu eelistan hoida madalat profiili.

Kas suurte võistluste võitmine tähendab, et sponsoreid te enam ise otsima ei pea – tullakse ja koputatakse uksele?

Ma ei teagi neid asju nii täpselt. Isa tegeleb selle poolega. Arvan, et eks ikka tuleb end ka ise kuuldavaks teha. Kuid selge on see, et mida rohkem võite koguneb, seda lihtsamaks tõepoolest läheb.

(Ardo Kaljuvee)

Videoblogidest, mida pead, võib näha, et lihtsamaks läheb ka inglise keeles suhtlemine – räägid seda suurepäraselt!
No ma ei tea... Ma ise ei arva nii. Mul on inglise keelt endiselt väga ebamugav rääkida, sest ma pole kindel, kas räägin õigesti, ja ma ei taha eksida.

Käid kaheksandas klassis, õppeaineid muudkui lisandub ja läheb üha raskemaks. Kuidas kõigega järjel püsid?
Kui ma treeningutele lähen, siis võtan alati kooliasjad kaasa. Kohapeal olles vaatan iga päev e-koolist, mis teised on teinud, ja hakkan omapäi õppima. Kui hakkama ei saa, küsin läbi Skype’i klassiõdedelt või õpetajatelt abi. Tagasi tulles lähen vastan ja teen kontrolltööd järele. Detsembri lõpus Ameerikast tulles käisin ka vastamas. Mõned asjad on veel teha, siis on korras.

Kas mõni õppeaine tekitab sulle tõelist peavalu?
Otseselt mitte. Sel aastal algasid füüsika ja keemia – need on veidi raskemad. Geograafia pole ka just lihtne, kuid see mulle väga meeldib.

Meeldib ehk sellepärast, et oled ise nii palju reisinud, käinud ja näinud?
Ilmselt küll. Mulle tõesti meeldib väga reisida ja maailma näha ning lahe, et suusatamisega seoses ma seda teha ka saan. Üheks mu lemmikpaigaks on Uus-Meremaa. Seal on nii teistsugune loodus! Suusatamise mõttes on äge koht Colorados asuv Keystone Resort. Seal on üks mu lemmikpark.

Sa tulid vahetult enne jõule Eestisse, olid siin mõned päevad ja lahkusid taas. Mida sa kodus olles kindlasti tegema pead?
Üks asi on muidugi kool, millega proovin järjel püsida. Mul on iga päev suhteliselt ära planeeritud ja sellist niisama-olemist ja laisklemist polegi. Kui mõni paus tekib, siis eks ma, nagu iga teine minuvanune, olen telefonis, Instagramis näiteks. (Naerab.)
Kõikide inimeste juurde, keda ma näha tahan, alati minna ei jõua. Õnneks tulevad kallid inimesed teinekord siis hoopis meile külla.

Kui palju su sõpruskond aastatega on muutunud?
Ei ole nii väga. Sõbrad on ikka samad, kes on kogu aeg olnud. Suhtlen peamiselt oma klassikaaslastega. Uusi tuttavaid on juurde tulnud küll, võistlustelt näiteks, kuid nendega ma läbi ei käi.

Kõik ootavad, et sul läheks koolis hästi ja mäel tuleksid vaid parimad tulemused. Kas lootused tekitavad sinus ärevust?
Ma ajan oma asja ja väga ei jälgi, mida räägitakse või kirjutatakse. See tekitaks mulle ainult stressi. Tähelepanu ja meediahuviga ma endiselt alles harjun. Olen ju siiski lihtsalt üks tüdruk, kellele väga meeldib see, millega ta tegeleb.

Su treeneriks on enda isa. Kuidas te omavahel hakkama saate?
Vaidlusi mulle praegu küll meelde ei tule. Isa teab, mida on vaja teha ja kuidas. Proovin teda ikka kuulata, sest ta tahab mulle üksnes parimat.

Mis sa arvad, kas su tulemused oleksid samad, kui treeneriks oleks keegi teine?
Huh, keeruline öelda. Eks mul oleks ainuüksi kodust eemal olemine keerulisem, kui treeneriks oleks keegi muu. Olen isaga nii harjunud. Ta tunneb mind, teab mu iseloomu ja kõike muud väga hästi. Arvan, et see aitab pigem just kaasa, et isa mu kõrval on. Kindel on see, et minu treener peab olema lõbus, ja minu isa seda on.

Mäel olles tuntakse sind ilmselt ära?
Need, kes seda ala tunnevad ja asja armastavad, need ikka tunnevad, jah.

Autogramme tuleb jagada tihti?
Ei, neid küsitakse harvem. Tavaliselt tullakse juttu ajama ja öeldakse, et see on lahe, mida ma teen, ning soovitakse koos pilti teha.

Mõni nägus suusapoiss pole mäel silma teinud?
(Kihistab naerda.) Ma ei tea...

Kellega sa oma muresid saad jagada?
Terve perega. Kuna käime tavaliselt suusatamas vend Herny ja isaga, siis emaga suhtlen ma hästi palju Skype’i teel. Kui just iga päev rääkida ei saa, siis üle päeva kindlasti.

Tunned eemal olles emast puudust?
Eks ikka tuleb vahel igatsus peale, kuid samas sellega harjub. Ja kui igatsus tuleb, siis saab õnneks läbi arvuti rääkida. Kui kuulen ema häält, siis ongi kohe juba palju parem olla.

Kus teile terve perega puhkamas käia meeldib?
Kas suusatamas või puhkamas?

Puhkamas.
Dubai on üks meie lemmikkohti. Seal on alati väga mõnus ja väga soe.

(Ardo Kaljuvee)

Paljud noored ihkaksid endale samasugust elu. On see kõik nii äge, kui võõrale silmale paistab?
See on lihtsalt mu elu, mida elan, ja ma ei tea öelda, kui äge see on. Eks selles kõiges on ju ikka ka asju, mis nii lahedad pole. Kõige raskem on meediaga suhtlemine ja tähelepanu, mis võistluste ja võitudega kaasas käib. Ja kuskile minnes tuleb vahel sekeldusi ja probleeme ikka ka ette. Näiteks Jaapanisse jõudes selgus, et seal ei saa Eesti autojuhiloaga sõita. Meil tuli veeta öö lennujaamas kohvrite otsas. Alles järgmisel hommikul saime bussi istuda, et sõita treeninglaagrisse. Mitmetunnise sõidu järel jõudsime kohale.

Mida sina oma eakaaslaste puhul kadestad?

Lahe oleks sõbrannadega lihtsalt linnas jalutamas käia, kinos filme vaadata. Ma seda nii tihti kui tahaks, kahjuks teha ei saa. Teinekord jääb mul klassiekskursioonile minemata, sest mind pole sel ajal Eestis.

Kuidas su uue aasta esimene kuu algab?
Ikka suuskadel. Jaanuari lõpus on Aspenis XGames, hiljem Norras Euroopa XGames, siis juuniorite MM ja siis veel üks võistlus. Eks ma annan endast parima igal pool, kuid XGames’idel tahaks tõesti väga hea koha saavutada. See nihutaks mind ka üldises edetabelis.

Millest sa unistad?
See vist pole üllatus, et olümpiast. Tahaksin ikka väga olümpiale pääseda!

ÕNNEKS POLE KELLY MUUTUNUD!

„Kelly on endiselt heasüdamlik, mõistlik ja kohusetundlik noor neiu. Saame väga hästi läbi,“ ütleb treenerist isa Tõnis Sildaru (35).

Kas selliste tulemuste saavutamine, nagu on Kellyl, oleks võimalik, kui treeneriks poleks nii lähedane inimene? 
Ikka oleks. Vaadates teisi suusatajaid või sportlasi muudelt aladelt – enamikul neist pole treeneriks isa. Et natuke edukas olla, selleks peab inimesele meeldima eelkõige see, millega ta tegeleb. Lisaks on vaja pühendumist, õnne ja toetavat meeskonda. Toetav meeskond ei pea aga kindlasti koosnema vanematest.

Kui suur suusataja sa ise nooremana olid? 
Talvel sai sõidetud pisut murdmaad. Mäesuuska sai peamiselt koos Kellyga sõitma hakatud või siis ehk mõni aasta varem. Nooruses sai rohkem rõhku pandud jalgpallile – see oli minu kirg ja seotud minu unistustega. Ma väga täpselt neid asju ei mäleta, kuid eks poisikesena sai ikka unistatud suurtest klubidest Euroopas.

Öeldakse, et lapsevanemad elavad tihti laste peal oma unistusi välja. Kas Kelly täidab praegu Sinu omasid? 
Unistasin lapsena AC Milani ridadest ja tundub, et Kelly ega Henry seda unistust ei teosta.


Kellyl justkui tavalist lapsepõlve polegi olnud - pingutamine tulemuste nimel, mured vigastuste pärast. On see nii?

Milline on üks tavaline lapsepõlv? Meie kõigi lapsepõlved on olnud erinevad ja loodan, et ikka ka omamoodi erilised - täis rõõmu ja õnnestumisi. Ei taha küll kuidagi leppida väitega, et minu lapsepõlv kooli, hobide ja suviti vanavanemate juures olemisega kuidagi tavaline oli.

Vigursuusatamine on ohtlik ala. Kui suurt hirmu sa raja ääres seistes tütre pärast tunned?

Ohtlik ja hirmus tundub see siiski rohkem kõrvalseisjatele. Alustatakse ikka nullist ja kui hüpped vaikselt suuremaks lähevad, siis harjud ka ise tasapisi selle mõttega. Liigseid riske ei võeta kunagi, selliselt kaugele ei jõuaks.

(Ardo Kaljuvee)

Loe ka neid lugusid