2
fotot
Jaga:     
Kroonika

Heli Kuuse: "Olen mõelnud, et ehk tulin Lembitu ellu selleks, et olla ta kõrval tema elu kõige raskemal perioodil."

„Olen mõelnud, et ehk tulin Lembitu ellu selleks, et olla ta kõrval tema elu kõige raskemal perioodil, et võidelda tema eest iga tund ja iga sekund. Naudingut paraku jäi meil oma ühisest elust kahjuks väheks, sest ta mattis end töösse ja elasin elu, mida elas tema,“ räägib legendaarse spordireporteri Lembitu Kuuse kõrval elanud Heli mehe esimesel surma-aastapäeval.

14. jaanuar aastal 2017 oli ränk. Heli Kuuse (54) kaotas kõige viimase lootuse, Eesti kaotas legendaarse Lembitu Kuuse, kelle võitlus raske haigusega kulges teleekraanil. Kaksteist aastat Lembitu kõrval elanud Heli räägib oma elust meheta, kes tõi aastakümneid Eesti rahvale koju kätte olümpiasangarite ja maailmameistrite kangelasteod, olles ise oma emotsionaalsuses ja professionaalsuses osa spordikangelaste sünnis. Kohtusime Heliga 29. detsembril, mil olnuks nende kuues pulma-aastapäev.

Teie armastusest on kaheteistkümne aasta jooksul kirjutatud mitmeid lugusid, sest selle leek ei jäänud kõrvalseisjale märkamata. Kui kohtusite, olid sina 42 ja Lembitu 55. Eelmised kooselud olid pooleli. Mis teie vahel juhtus?

See oli Eesti Televisiooni 50. sünnipäeva pidu, kui Lembitu ühtäkki minu juurde tuli ja juttu hakkas rääkima. Tundsime järsku teineteises ära tunde, mis peegeldab iseennast teises inimeses. Selline tunne ei ole seotud vanuse ega elukogemusega. See kas on või ei ole. Meil oli see esimesest sekundist ja kohe vastastikune. Olnuks see ühepoolne, ei oleks täna ju millestki rääkida. Hakkasime korraga elama justkui lendavas olekus. Muidugi ei jäänud selline raskekujuline armumine teistele märkamata – ei maitsenud söök ega jook, olime mõtetes ei tea kus ja töö lausa lendas me käes.

Lembitu rääkis, kuidas minu energia temas lahustub, ja kõik asjad, mis ta ette võttis, need ka õnnestusid. Me ei saanud enam teineteiseta elada. Eriti rasked olid pikad eemalolekud maailmameistrivõistluste või olümpiamängude ajal. Et lahusolekut leevendada, hakkasime teineteisele e-kirju kirjutama ja Skype’ima. Teineteisest eemalolek näitaski, et me mitte kuidagi enam teiseta elada ei saa. Oma füüsilist lähedusevajadust ei varjanud me ka eriti – ükski teater ega kontsert ei möödunud meil käest kinni hoidmata. See võis muidugi teisi häirida, aga armastus ongi alati füüsiline, muidu ta ei oleks ju armastus!

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid