7
fotot
Jaga:     
Kroonika

Koit Toome tutvumisest Kaia Triisaga: „Tutvusime lahutuspeol, kuhu mind oli tellitud esinema.“

Tänase armastusepäeva puhul heidame pilgu möödunud aasta kõige romantilistematele kaanelugudele ja meenutame, mis on ühe toimiva ning hea suhte aluseks. Lugu ilmus esmakordselt 22. detsembril 2017.

„Fakt on, et me päris normaalne perekond ei ole – see on selge!“ naerab Koit Toome. Käik kodakondsus- ja migratsiooniametisse, et oma kõigest kahepäevasest pojast pilti teha ja talle pass muretseda, on vaid üks seik Koidu ja Kaia Triisa värvikast aastast!

Koit Toome (38) saabub otse jõulutuuri proovist ja tellib ühes pealinna hinnatuimas Tai toidu restoranis endale vürtsika supi. Kaia Triisa (32) on nende ühise poja, kaheksakuuse Richardiga, keda nad hellitlevalt Rickyks kutsuvad, juba restoranis ees ootamas. Koidu ja Kaia tütar Rebecca (9) on parasjagu hõivatud klaveritunniga. Koit on heas hoos nagu alati, Kaia teda kõrvalt toetamas.

Miks õnnestus Koidul alles mõne nädala eest asuda lähemalt tutvust sobitama oma aprillis sündinud poja Richardiga? Kuidas jagunevad enam kui kümmekond aastat koos olnud Koidu ja Kaia vahel ülesanded, kes on tagalas ja kes rindel, miks puhkab Kaia hooti hoopis oma niinimetatud kasuperega ja… miks ei ole Koit ja Kaia veel abiellunud?

Sa astusid tänavu teist korda üles Eurovisioonil, aprillis nägi ilmavalgust Richard. Ilmselt on see aasta olnud sulle erilisem kui varasemad?

Koit: Pigem teistmoodi. Jah, kõige paremini iseloomustakski seda aastat, et – just teistmoodi. Igal aastal on mul olnud mingid projektid, tänavuse pani paika võit Eesti Laulu konkursil. Sealt edasi läks kõik Eurovisiooni rütmis. See võttis meeletu aja ja energia, ühegi lauluga ei ole ma elus nii palju vaeva näinud. Kui oli vaja öösel kell neli teha stuudios tööd, sai seda ka tehtud. Lugu sai tehtud muudkui ümber, miksitud, tehtud sellest näiteks itaaliakeelne versioon. Eurovisiooni eel oli kõikvõimalikke salvestusi, võtsime videosse ligi kahekümnes keeles tervitusi erinevatesse riikidesse, fotosessioonid. Kuna projekti olid kaasatud ka Rootsi produtsendid, käisime Stockholmis kaameraproovides. Palju oli koosolekuid. See oli ikkagi täiskohaga töö. Aasta algus ja kevad kulgesidki selle tähe all. Mais toimus Eurovisioon ja…

Kaia: …siis tuli Koidul kohe sinna otsa „Verona“ tuur koos Lauraga ja sügisest läks ta juba ära Tartusse. Praktiliselt kogu sügis läks Vanemuise muusikali „Hüljatud“ proovide alla ära, Koit elas ligi kolm kuud Tartus.

Koit: Iga päev kümnetunnised proovid ja sealt käisin nädalalõppudel veel kontserte andmas.

Kaia: Nüüd ongi tegelikult alles esimesed nädalad, kus Koit on saanud reaalselt väiksema lapsega koos olla. Siiani olid vaid mõned üksikud päevad. Meie ajagraafik on nii erinev hetkel. Koit jõuab esinemast, kui meie hakkame ärkama, päeval toimetame beebiga ringi ja õhtul koju jõudes on Koit juba jälle tööle läinud.

Mida tähendab teile pühadeaeg?

Koit: Tavaliselt olen ma detsembri kodust ära, see on pingeline aeg, kus on palju proove, kontserte, etendusi. Siis see üks päev, 24. detsember, olen saanud olla kodus, kus vaatan apaatse näoga kaugusesse, väga palju kellegagi ei räägi, lähen peagi magama ja järgmine päev sõidan jälle kontserti andma. Nii ka sel aastal. Pühade ajal oli meil Valter Soosaluga neli jõulukontserti Eesti eri paigus. Töises mõttes on tegelikult sama lugu ka uue aasta saabumisega. Kui uue aasta esimestel sekunditel lastakse ilutulestikku, tassin mina näiteks Olümpia hotelli koridoris oma sünti või olen bändibussis teel esinema.

(Marilin Leenurm )

Sa räägid sellest muigvelsui, Kaia kuulab pealt, samuti muhelus suunurgas. On see pigem kurb või paratamatus?

Kaia: See on reaalsus.

Koit: Detsembris kipun ma tavaliselt ka haigeks jääma ja söön kuuri antibiootikume. Selle ennetamiseks võtan ma tavaliselt vitamiinigeele, et hoida immuunsust üleval – et ma jumala pärast enne esietendusi, nagu nüüd enne „Hüljatuid“, haigeks ei jääks. See on tüüpiline, et ma jään haigeks kas jaanide paiku, jõulude ajal või millalgi detsembris. Muidu elan nagu sportlane oma rütmis, pinge on sees ja siht ees, aga nii kui on üks või teine suur asi tehtud, lasen korra lõdvaks, tekib pingelangus ja – siis ongi käes! Samas ei ole meie alal seda privileegi, et ma helistan ja ütlen, et jäin haigeks ja täna tööle ei tule. Ma olen astunud omal ajal neljakümnekraadise palavikuga üles Linnahallis kolmetunnisel etendusel, sest nii kaua, kuni sa suudad oma jalgadel lavale astuda, keegi etendust ära ei jäta.

Aga kui hääl on ära?

Koit: Ma olen teinud etenduse Nordea Kontserdimaja laval niimoodi, et suutsin laulda vaid kolme-nelja nooti, sest olin täiesti haige. Etendust ära ei jäetud – see oli minu elu kõige pikem etendus läbi aegade. Ma reaalajas mõtlesin etendusele uue viisi, et saaksin selle lauldud, aga – see oli minu jaoks õudus. Igasuguseid asju tuleb ette. Klassikalauljatel veel eriti – nende elu ongi nagu tippsport, sest kõik keerleb ümber hääle. (Muigab.) Vanasti öeldi ooperilaulja Jassi Zahharovi peres, et nende pere kolmas liige on Jassi hääl. Ka minul on aegu, kus astun koduuksest sisse teadmisega, et mul on aega täpselt kaheksa tundi magada ja selleks, et sellest mitte minutitki kaotada, võtan unerohu sisse, jään viieteistkümne minuti pärast magama, hommikul ärkan ja – jälle tööle. Sellega tuleb arvestada, kui päevaplaanid on minuti pealt paigas.

Ma saan ka kliendist aru – tema on müünud saali välja, inimesed on maksnud pileti eest, aga mina ärkan, olen täiesti läbi, voodis siruli ja häält ei ole. Ühtpidi oleks mul ju inimesena õigus haige olla, teistpidi… Üheksakümmend üheksa protsenti sajast olen ma esinemise ära teinud ka kõige hullemas olukorras, kus mul ei ole hommikul üldse häält või kus olen olnud haige. Ükskord öeldi mulle, et mind ei huvita, mine loe laval kas või luuletusi või räägi anekdoote – sina oled välja reklaamitud ja mine lavale.

Millal see juhtus?

Koit: Eelmisel aastal. Mul oli palavik, olin täiesti haige. Ma lihtsalt lootsin, et õhtuks läheb paremaks. Saal oli välja müüdud. Istusin klaveri taha, hakkasin mängima ja… absoluutselt mitte midagi ei tule! Ma lõin loo poole pealt kinni ja ütlesin, et nüüd on siis minu kahekümne kolme aasta jooksul esimene kord, kus ma pean vabandama, sest ma olen väga haige, mul on väga kahju, aga – ma ei saa laulda. Ja läksin lavalt ära. Kõik jäid nagu tardunult vaatama, et oot, mis nüüd toimub! Ja siis tuli korraldaja… See lõppes sellega, et me tegime veerand tundi lava taga proovi, transponeerisime kõik helistikud palju madalamaks, tegime lood kiiresti ümber, läksime lavale tagasi ja ma tegin selle poolteisetunnise kontserdi ikkagi ära. Aga see oli julm. (Muheleb.) Kui see lõpuks läbi sai, oli publik ülitänulik. Tekkis kuidagi eriline õhkkond.

Öötöö nädalavahetustel, kus nelja-viie paiku hommikul jõuan koju – ühel päeval lähen magama õhtul kell kaksteist, teisel seitse hommikul –, tekitab ka unehäireid. See on elukutse, mis sobib tõesti ainult erilistele hulludele, kes on nõus elus palju ohvreid tooma, kes on nõus panema oma töö mitme teise väga olulise asja ees esikohale. Sest teistmoodi ei olekski see tipptasemel võimalik. Vähemalt mina ei oska teisti.

Kaia: Sa oled lihtsalt perfektsionist.

Koit: Kui teha, siis põhjalikult.

(Marilin Leenurm )

Kaia, kuidas sina oled hakkama saanud, seda enam, et nüüd on teil ju pere ka suurem?

Kaia: Inimene karastub, harjub kõigega. Pärast ühtteist aastat koos ei tee ma sellest enam probleemi. Tegelikult detsember on ju vaid üks kuu Koidu elus, üsna sarnases tempos lähevad tal teisedki kuud. Kui Koit rääkis siin aastavahetusest, siis selle üheteistkümne aasta jooksul on olnud üks aasta, kus oleme olnud koos. Ja äkki üks või kaks korda on olnud nii, et ta on korraks vahepeal koju jõudnud ja siis edasi esinema läinud või ta on pärast esinemist jõudnud koju uue aasta esimestel tundidel, kolme-nelja paiku öösel. Nii see on.

Sa kõlad tolerantselt!

Koit: (Muheleb.) Kuidas teisiti olekski võimalik muusiku kõrval elada? Pealegi ei tule see ei Kaiale ega ka kellelegi teisele üllatuseks, et ma olen kakskümmend kolm aastat professionaalne muusik olnud. Meil on asjad selles mõttes väga hästi paigas – Kaia on tagalas ja mina olen rindel. Kaia on emapuhkusel, tegeleb lastega, hoiab kodus asjad rea peal ning natuke teeb ka laste kõrvalt tööd.

Mis juhtuks, kui sa järgmisel aastal võtaksid enesele vabaks nii jõulupühad kui ka aastavahetuse?

Kaia: 24. detsember ongi meil juba niikuinii kompromiss, et siis Koit ei esine – see on päev, kus Koit on kodus. Meil on tegelikult kogu suguvõsa juba harjunud, et kui teda muidu ei ole, siis 24ndal on ta olemas.

Tegelikult on Koit pärast Eurovisiooni hoidnud teadlikult madalat profiili – sest kui sind on igal pool ka liiga palju, tekib publikul vasturefleks. Me ikkagi ka valime, mida teha.

Koit: Et igale küsitlusele stiilis „Mitu paari valgeid tosse sul kapis on?“ või „Kui suur on sinu toidukorv?“ vastata – need oleme juba ammu ära jätnud.

Kaia: Kui sa oled ka nii kaua meelelahutusturul olnud nagu Koit, on sul juba õigus valida ja sa ei pea kohe iga asja peale amokki jooksma.

(Marilin Leenurm )

Jõululaupäeva veedate koos, aga aastavahetused? Ma olen tähele pannud, et teleprodutsent Kaupo Karelson oma kaasa Monika Vichmanniga on…

Kaia: (Naerab.) …mulle nagu kasupere? Jah, ongi sõna otseses mõttes kasupere. Elame lähestikku, oleme aastate jooksul väga palju kihvte projekte Ruuduga (teleproduktsioonifirma, mille omanikeringi kuulub ka Kaupo Karelson – toim.) koos teinud, kas siis Koit on osalenud saates või mina olen grimmiruumis olnud. Meie lapsed on sõbrannad. Üks asi on viinud teiseni ja tänaseks päevaks on nad tõesti nii-öelda meie inimesed, sõbrad, kes on alati olemas ning kellega on lust vabu hetki koos veeta.

Aga aastavahetuse osas… Võib-olla ma olen natukene sarkastiline, aga aastavahetus on minu jaoks nagu jaanipäevgi – kalendris lihtsalt üks selline päev, mis annab justkui põhjuse pidutseda.

Koit: Laste jaoks on jõululaupäev kõige olulisem – kui tuleb jõuluvana ja saab kingitusi.

Kaia: Just, ja minu jaoks ei ole aastavahetus ka nii oluline aeg, et just siis peab midagi ette võtma. Ja ega see, et Koit on ära, ei tähenda, et mina istuksin kodus nelja seina vahel. Mul on omad tegemised, omad sõbrad ja siis minu „kasupere“ – meie ühine tutvusringkond on juba harjunud sellega, et ma tulen tihtipeale kuhugi pigem üksi kui kahekesi. (Muheleb.) Nad on juba loobunud küsimast, et kas tuled üksi või kaksi.

Koit: Koos me käimegi kuskil võib-olla paaril korral aastas, sest paraku enamik üritusi on nädalalõppudel, kui minul on esinemised.

Kaia: Ja isegi kui me koos läheme, ei lähe me vabatahtlikult ööklubisse pidutsema, pigem sõpradele külla. Omade keskel tunned sa ennast kõige mõnusamini, saad olla muretult ja tähelepanu eest eemal. Ilmselt sealt tõusiski see poleemika, et kuidas ma julgesin kaks nädalavahetust järjest välja minna koos oma sõpradega – käisin Koiduta Kanal 2 ja TV3 peol ja juba ilmus uudis: „Jälle oli Kaia üksi! Probleemid suhtes?“

Kaialt nõuab üksjagu naiselikku tarkust ja kannatust sellise elustiiliga aastate vältel toime tulla ja seda jätkuvalt aktsepteerida.

Koit: Seda on ka muusikute seltskonnas alati räägitud, et naised, kes on muusikute kõrval, on samamoodi erilised, kiiksuga naised. Sest et üheksakümmend protsenti naistest sellisele elule väga alla ei kirjutaks, sellise elustiiliga nõus ei oleks. Ma räägin nüüd Kaia eest, aga mulle tundub, et Kaia mõistab seda ka sel põhjusel, et ka tema enda pere on elanud sarnast elu. Ta on näinud oma krossisõitjatest vendade elu – sportlaste, moosekantide ja mustlaste elu kulgeb ju kogu aeg ratastel: täna sõidan sinna, homme on võistlused, siis treeninglaager, käid vahepeal kodus, paned puhtad riided kotti, jälle bussi ja järgmisesse kohta. Kui sa oled sellist elu näinud lapseeast saati, oled sellega harjunud – mõneski mõttes on ju muusiku ja sportlase elu väga sarnane.

Kaia: See on ilmselgelt tõesti minu üks plusse. Me oleme ka Koiduga sellest korduvalt rääkinud, et me ei kujutaks enam ette elu, kus käiksime üheksast viieni tööl, õhtul toidupoes, teeksime pühapäeviti pannkooke ja… Me ei oska sellisest elust isegi unistada, sest mul ei ole sellist elu kunagi olnudki. Loomulikult ma tunnen puudust ühisest ajast, aga samas oleme me Koiduga mõlemad ka parajad pujäänid – kumbki ei taha oma tegemistest loobuda. (Muheleb.) Nüüd on Koit mulle nädal aega rääkinud, et mina olen jälle tööl, kui tema on kodus.

Koit: Kui mul said Tartus proovid läbi, olin mina nädal aega Rickyga kodus, Rebecca oli pikad päevad koolis ja trennides ning ma mõtlesin, mis toimub – et jälle sa lähed juba hommikul tööle! Ja meie oleme jälle Rickyga õhtuni kodus…

Kaia: (Naerab.) Ja siis on jälle vastupidi, Koit on ära ja minul on selline tunne. Nii hindadki rohkem neid momente, kus saame olla kõik koos. Hiljuti oli üks õhtu, kus kõik olid kodus – Rebecca veel venitas magamaminekuga.

Koit: Esimest korda poole aasta jooksul mõtlesime, et vaatame koos filmi. Ma tegin Kaiale sellise ettepaneku. Ja muidugi, kui olime poole filmist ära vaadanud, siis Kaia magas juba.

Kaia: Minul on ju kuklas kogu aeg see teadmine, et beebi ka öösel millalgi sööb ja ma enam-vähem tean neid aegu. Niisiis loen ma tunde – et kui nüüd silma kinni lasen, saan kuskil kolm tundi pikutada. (Muigab.) Nagu valmis vanamutikene juba! Nüüd, kus käisin koos kasuperega novembris puhkusel, ütlesin, et esimesel nädalal ärge minuga üldse arvestage. Ma unistasin ainult sellest, kuidas ma saan terve öö ühtejutti magada. Iga noor ema teab, mida see tähendab – võimalus terve öö ühtejutti magada. Siis on jälle tore olla.

Koit: Aga tõesti, kui meil on need hetked, kus oleme vabad ja saame kõik koos kodus olla, on nauding sellest suur. See on meie jaoks kõige mõnusam asi üldse.

(Marilin Leenurm )

Kui tihti kisub siiski tuliseks, kui tihti ragistate omavahel?

Kaia: Need ragistamised on aastate jooksul juba ära ragistatud. Me tunneme üksteist juba nii palju. Kui ma näen, et Koidul on pingelisem periood, siis tean, et mul ei ole mõtet teda torkida. Ma juba tajun, et pean laskma tal olla ja oma asja teha – et praegu on see hetk. Algusaastatel ikka tuli ette erimeelsusi. Me oleme mõlemad lühikese süütenööriga ja kui midagi hingel, saab kiiresti lahendatud.

Koit: Ma olen pühapäevaks nädalavahetuse esinemistest surmväsinud, siis tuleb akusid laadida, puhata ja vedeleda. Üks asi, mida ma pühapäeval siiski meeletult ootan, on kellakuuene tennisetrenn – siis ma üritan seal teiste seas ellu jääda.

Koit, oled sa meelsasti lapsevalves, kui viibid juhtumisi kodus?

Koit: See on kõige suurem rõõm. Naudin iga hetke, mis ma saan kodus lastega olla. Kui ma Tartust naasin, siis me Rickyga olimegi selle ühe nädala suuresti kahekesi – Kaia oli millegipärast pidevalt kuskil töödel ära, Rebecca koolis ja meie saime Rickyga olla kodus ja mõnuleda.

Kaia: Koit oli enne seda olnud pikalt ära, ikkagi peaaegu kolm kuud Tartus. Siis tundsin nende aastate jooksul esimest korda, et ainuke tuluke siin tunneli lõpus on see, et ma sain käia vahepeal oma sõpradega paar nädalat puhkamas. Koit oli ju tõesti hommikust õhtuni proovides, ainult hilisõhtuti rääkisime Skype`is… Ja siis oli korraga minu kanda kogu lastega seotud orgunn, siis Koidu asjad, igapäevategemised, majapidamine… Siis mõtlesin küll, et ma ei jõua ära oodata, lugesin nädalaid, millal saan puhkama. Sellele kõigele eelnes ju veel see ekstreemsus, et kaks nädalat pärast Ricky sündi astusime kolmekesi Ukraina lennuki peale, et koos Eurovisioonile sõita. Sünnitähtaeg oli varasem, aga ta nagu kiuste viimase hetkeni venitas ja oli alles kõigest kahenädalane, kui kaasa lendas.

Koit: Me läksime Rickyle migratsiooniametisse passi tegema, kui ta oli alles kahepäevane – pidime seal tegema temast passipildi. See oli omaette protseduur. Kui meil sellest lõpuks ikkagi midagi välja ei tulnud – jamasime ja pusisime üksjagu –, tuldi meile vastu. Seal oli üks hästi tore tädi, kes ütles lõpuks, et tehke õhtul kodus iPhone`iga see pilt ära ja saatke enne hommikut siis meile.

Kaia: Jah, ja et ta oleks ikka valgel taustal. Valge taust aga saavutatakse niimoodi, et…

Koit: (Muheleb.) Emale pannakse kott pähe.

Kaia: Ta oli ju sel ajal veel nii väetikene, et ei hoidnud ennast veel kuidagi – teda pidi pildistamise ajal ju süles hoidma.

Koit: Ja kui me tulime Eurovisioonilt tagasi, oli Ricky juba üle poole oma elust viibinud Ukrainas. (Naerab.) Aga jah, need olid meil nüüd üliägedad hetked, kui mul oli vaba aeg ja ma olin Tallinnas beebiga kahekesi. Ta on super äge. Äge on ka see, et niimoodi vedas, et üks on tüdruk ja teine poiss. Ma mäletan, et kui Rebecca oli väike, siis üritasin talle jalgpalli õpetada, temaga hoovis mängida ja üldse selliseid poiste asju teha. Et äkki saab veel mingi krossimootorratta ja…

Kaia: Minu isa ostiski talle selle…

Koit: Aga tüdrukud ju huvituvad teistest asjadest. Eks ma nüüd ootangi pikisilmi neid aegu, kus saan hakata Rickyga ka poisteasju tegema.

Khm… kui palju teil jääb selle kõige kõrvalt üldse romantikaks aega?

Kaia: Meie ei teegi romantikat!

Koit: (Muheleb.) Misasi see on? (Naerab.) Kas see on see, mis filmides on või?! (Üldine naer.)

No kuidagi pidi ju ka Ricky ilmavalgust nägema.

Koit: (Naerab.) Eee… kurg tõi! Meil on suur korsten! Pean tunnistama, et mulle läks see tõesti nii hinge – see võimas hüüe Margus Tsahknalt, et võtame eesmärgiks kaks miljonit eestlast! Ta hõikas selle nii suure hurraaga välja, et – mina asusin tegutsema kohe!

Kaia: Rocca al Mare juures oli üleval mingi valimisplakat, kus keegi lubas, et kolme lapsega hakkab saama 500 eurot kätte. Rebecca pani seda kohe tähele, et kuulge, emme-issi, viissada eurot iga kuu kätte. (Üldine naer.)

Koit: (Naerab.) Laps, näed, on meil ka juba majandusliku mõtlemisega ja väga küps! Ma loodan, et Rebeccast tuleb mõistlik inimene, majandusinimene.

Kaia: Praegu seda muidugi veel näha ei ole, talle meeldivad ka ennekõike kunstilised alad.

Koit: Fakt on, et me päris normaalne perekond ei ole – see on selge! (Naerab.)

Olete mõelnud millalgi ka abielluda?

Koit: (Muheleb.) Nüüd võeti tabuteema üles jälle…

Küsisin seda tegelikult sellepärast, et keegi esitles hiljuti värskemat statistikat, kust selgus muu hulgas, et abiellumiste arv on suurenenud, see on taas rohkem päevakorda tõusnud.

Koit: Ma olen oma karjääri jooksul esinenud väga ilusates ja meeldejäävates pulmades. Kaia teeb ju ka kogu aeg pruudimeike ja näeb neid asju seestpoolt. See on võib-olla see tüüpiline asi, et kui sa oled helimees, siis sul ei ole autos stereot, kui muusik, ei kuula sa vabal ajal muusikat ja kui oled mingi asja sees, siis sa ise ei oska seda hinnata… Võib-olla on see minu kiiks, aga mul kuidagi ei ole usku sellesse asja. Erinevate inimeste jaoks sobivad erinevad asjad. Lõppude lõpuks ju paber ei loe midagi ja meil on kõik lapsed…

Kaia: (Naerab.) Sinu nimel!

Koit: (Muheleb.) Minu nimel. Meil praegu niimoodi kõik toimib. Ma ei ole abielluja tüüp, midagi ei ole öelda. Ja mis seal salata, see, kus me Kaiaga tuttavaks saime, oli ka ju…

Kaia: Lahutuspidu.

Koit: Tutvusime lahutuspeol, kuhu mind oli tellitud esinema. Kaia oli seal külaline.

Kaia: See ei ole mingi saladus – see oli minu väga kalli sõbranna Margit Hakomaa lahutuspidu. Ja tänu tema peole lahkusime sealt Koiduga koos ning siiani astume ühist rada. Aga jah, mina olen ju pruutpaari, kui ma pruudile meiki teen, isiklikus tsoonis. Ja mis seal salata, vahel avastan end mõtlemas – vaadates neid kaht inimest –, et ei usu sellesse. Ja läheb aastake mööda… ja juba puhuvadki uued tuuled.

Mida te järgmiselt aastalt ootate?

Koit: Eks vaatame, mis elu toob. Võtame päeva korraga. Kogu aeg on midagi toimumas, kas siis kodurindel või tööalaselt. Tulemas on üks suurem teleprojekt, millega seotud olen. Millest ma aga kõige rohkem puudust tunnen – ma tahan üle aastate ise ka jälle muusikat teha. Stuudiosse minna ja lugusid teha. Mul tuli viimane plaat välja 2010. Teistel tuleb laule iga kolme kuu tagant, minul korra aastas – järgmisel aastal tahaks fookuse rohkem muusika loomise peale keerata. (Naerab.) See on minu enda probleem, et ma olen selline laia profiiliga traktorist – et teen asju klubikeikadest teatriasjadeni, muusikalideni välja.

(Marilin Leenurm )

Loe ka neid lugusid