Jaga:     
Eesti

Päev Veronika Portsmuthiga hullumaja puhvetis

Pühadele eelnevad päevad on dirigent Veronika Portsmuthi jaoks alati tihedad. Tänavu on pinget ja ootusärevust tavapärasest veelgi enam. 28. ja 29. detsembril toob ta Helsingis ja Tallinnas esmakordselt lavale Johann Sebastian Bachi suurvormi „Magnificat“ Es-duur. Ja Bach pole mingi tavaline jõulukontsert.

Veetsime Portsmuthiga koos päeva, et saada aimu, kuidas ta äärmiselt tempokal perioodil suudab võimatult laialipillutatuna näivad pusletükid päeva jooksul kokku laduda, et siis järgmisel hommikul kõike uuesti alustada.

9.21. „Hullumaja puhvet!“

Kohtume esmakordselt kell 9.21 Salme kultuurikeskuses, kus kohe algab poja Leif Erik Johanni beebikooli jõulupidu. Kuidas päev ka alanud on, uurin vargsi. „Hullumaja puhvet!“ rõkatab Veronika ja manab ette laia naeratuse.

Äratus kell 7. Mannapuder, pigem soolane (lastele meeldib nii), multikas, kaasale kohv. Samal ajal on tarvis ühe käega ulatada hambahari, teisega pasta ja kolmandaga voodiriided sirgeks tõmmata. Läbirääkimised kevadel 3-aastaseks saava tütrega riietuse osas, sest kleidi ja sukapükste kokkusobivus täiskasvanu silmis pole preili jaoks üldse teema. „Mõnikord läheb ta lasteaeda riietatuna nagu mardisant,“ muigab Veronika. Kõik valmis? Killavoor liikuma!

9.30. „Olen magus kommike, maitsen hästi lastele“

„Aga ikka meeles pea, liiga palju pole hea!“ Beebikooli lauluõpetaja Kadri laulab ees ja emmed ümisevad kaasa. Tänane laulupäev on eriline. On jõulupidu. Ja seda peetakse koos issidega. Kohal on ka Veronika elukaaslane, brändistrateeg Ants Lusti. Pool tundi kulgevad niivõrd hoogsalt, et segadus Antsu näol jõuab vaevalt lahtuda, kui tund juba läbi saab. Lapsed on elevil, emmed on rõõmsad. Issid filmivad ja teevad pilti. Muudkui siuh siiapoole ja säuh sinnapoole.

„Kuidas on, issi?“ küsib Veronika tunni lõpuks kavala muigega. „Nüüd said aru, et see on täielik võimlemistund!“

Ja lisab: „Viskan nalja, et kui Salme kultuurikeskuses ära käidud, siis võib päevale risti peale teha, et trenn tehtud. Lapse tassimine ja lisaks veel tempokas liikumine on päris väsitav.“

10.28. Seaprae järele!

„Püüan oma praktilisi toimetusi hästi planeerida,“ selgitab Veronika, miks ta kohe pärast beebikooli Balti jaama turule seapraadi ostma läheb. Küll ei suuda ta kiusatusele vastu panna ning läheb turul asuvasse taaskasutuspoodi, kust leiab Leifile väikse hilbu.

„Siit leiab asju, mida mujal ei ole ning enda jaoks on see väike hingetõmbehetk, mil saan olla nagu teises laines ega pea kellegagi telefonitsi ega meilitsi suhtlema,“ põhjendab ta. Pikka pidu turul siiski pole. Kuna käru jääb maha, ei jaksa ta poissi liiga kaua süles kanda.

12.19. „Võin pikaks ajaks riiulite vahele unelema jääda“

Ei, mitte rõivapoodi, vaid Eesti muusika- ja teatriakadeemia noodikogusse. Esimesed töised telefonikõned Bachi suurkontserdi „Magnificat“ õnnestumiseks tegi Veronika juba hommikul teel beebikooli. („Autoroolis kasutad iga minutit, et asjad saaksid tehtud. Niisama lõug lõunas ei saa istuda!“)

Õhtuseks suureks prooviks, kus esmakordselt kohtuvad koor ja orkester, on tarvis paar partituuri kaasa võtta. „Sorgin ja urgin noote, milliseid võtta ja milliseid jätta. See kütkestab nii, et lähed üht asja otsima, aga leiad hoopis midagi muud“. Leif põõnutab samal ajal valvuritädi valvsa pilgu all.

13.40. Vanaema jõudis linna

Vanaema bussijaamast peale, koju, pesu kuivama, süüa tegema, lapsega tegelema ja õppima. Tegemist on lõputult. Õppimine tähendab dirigentide keeles muide süvenemist nooti ja valmistumist prooviks. „Tasakaalustan õppimisega kodumajandust, saan end viia korraks eemale, aga pean olema alati valvel. Samal ajal ju kartulid keevad!“. Nii reaalselt kui piltlikult.

Veronika igatseb süvenemise ja oma „fluidumi“ järele, aga pole midagi tähtsamat kui lapse kõhutäis, teab ta.

15.19. Tütar koju, ise proovi

Teel lasteaeda kevadel kolmeseks saavale Ingel Miinale järele on ainuke aeg, mil Veronika saab kuulata oma lemmiku, Stingi, plaati. Aga sõit lasteaeda on lühike ja juba tulebki pidada läbirääkimisi, sest piparkoogikaardi värvimine jäi pooleli. Vahepeal tuleb koordineerida maalt saabuvaid kartuleid. „Kuidagi kartuleid täis on see päev täna!“

17.15. „Täna õhtul selgub puhas tõde“

Jaanuaris teist korda emaks saanud Veronika oli juba märtsis koori ees tagasi. Suvel algasid ettevalmistused „Magnificati“ tarbeks ja nüüd on ees tõehetk – kuidas kõlab kokku Veronika juhendatav kooriakadeemia kontsertkoor ning Jüri-Ruut Kanguri veetav üle-eestiline noorte sümfooniaorkester. Peedu Kass ja tema džässiansambel koos solistidega harjutab eraldi, sest ühiseid numbreid neil pole.

„Esimene kohtumine orkestriga on koori jaoks sageli traumeeriv, aga mulle meeldivad väljakutsed ning loodetavasti läheb kõik hästi.“ Orkestrandid kogunevad, kohvilaud seatakse üles. Õhus on ärevust. Kõik toimub Tallinna kesklinna lastepolikliiniku saalis, muide.

20.57. Proov on läbi

Tehti tööd, sai nalja, areneti edasi. „Proov läks üle ootuste hästi. Jäi väga positiivne ja lootusrikas mulje. Orkester on väga noor ja energiline, koorilauljad olid tublid,“ õhkab dirigent. „Saime tegeleda muusikaga!“

21.15 lahkub ta proovisaalist, olles läbi arutanud organisatoorsed küsimused ja kontrollinud, et proovisaalist saab taas polikliiniku saal. Viimasteks tundideks end veerandsajandi tagusesse Veneetsiasse teleporteerinud muusikud naasevad rõskesse Tallinna õhtusse.

Teel koju helistab Veronika isale, et sukelduda taas hullumaja puhvetisse. Ruttu vannitama, ruttu voodisse, et väsimusest ei saaks nutt. Pärast 50 korda unematilaulu laulmist saab dirigent vaadata veel üle tööasjad, sest kontserdi kavad on vaja hommikul trükki saata. Peas on veel sada mõtet. Veronika võiks olla veel rahulikult pool aastat emapuhkusel, aga juba veebruaris ootab suur Eesti 100. sünnipäevale pühendatud kontsert.

(Andres Teiss www.teissphoto.com)

Loe ka neid lugusid