2
fotot
Jaga:     
Eesti

Karl-Erik Taukar ja Kerli Kivilaan: „Meie mõlema meelest muutub kodu koduks siis, kui sul on seal keegi, kes sind ootab.“

„Mulle meeldib, kui mu kõrval on inimene. Minu jaoks on ajad, mil olen olnud vallaline, alguses jube toredad, kuid üsna kiirelt on tekkinud soov enda mõtteid ja elu kellegagi jagada,“ ütleb laulja Karl-Erik Taukar (28). Ta julgeb rääkida ka oma elukaaslase Kerli Kivilaane (25) eest: „Meie mõlema meelest muutub kodu koduks siis, kui sul on seal keegi, kes sind ootab.“

Kui palju te jõuate kodus elu-olu arutada ja mõtteid vahetada?
Kerli: Oh, väga palju räägime. Kõik asjad räägime ära! Tööjuttu räägime, muusikast räägime – kõike. Päris seda, kuidas mul tööl mingi koodi kirjutamine käib, Karl-Erik ei küsi.

Karl: Mind tõesti väga huvitab, mida Kerli teeb! Ega ma niisama ei kuula, et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Üritan hoida end teemaga kursis, kuid olgem ausad – ma ei jaga tema töö spetsiifikast suurt midagi.

Kerli, mis ametit sa pead?
Ma olen analüütik (Kerli töötab ettevõttes Transferwise – R.J.) Õppisin alguses humanitaarteadusi ega osanud arvata, et ühel hetkel nii matemaatika sees olen. Samas on see tore – reaal aitab luua peas süsteeme, luua korda. Arendab väga palju. Mulle väga meeldib mu töö ja töökaaslased.

Karl: Mul pole kunagi olnud väga stabiilset ja heas mõttes rutiinset tööd ja ilmselt seetõttu on mul teda eriti huvitav kuulata. Kuidas tema päev algas, mis sündmused on toimumas jne.

Tahaksid sa ise vahel samamoodi kellast kellani tööl käia?
Kas just kellast kellani, kuid rutiin pole üldse halb asi – see hoiab toonuses. Käisime bändiga just ühele kollektiivile esinemas – vaatasin neid inimesi ja mõtlesin, et jube lahe oleks hommikul kuskile minna, kus on sellised toredad inimesed ees.

Sul pole ju kahjuks jõulupidugi, kus koos kolleegidega prassida!
Täpselt! Ma teen endale ise jõulupeo, mängin pilli ja laulan. (Naerab.)

Võtsite suvel koera, kes tõi te ellu heas mõttes rutiini.
Karl: Absoluutselt! Bert tõi korrapära ja kindla rütmi. Kui sa ei suuda oma päevas leida need minutid, et minna loomaga jalutama, siis on midagi ikka väga viltu. Jah, me oleme palju liikvel ja tegutsemist jagub, kuid Berdile jagub meid ka. Aeg, mis me talle pakume, tuleb mitmekümnekordselt tagasi.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid