2
fotot
Jaga:     
Kroonika

Krista Lensin hiljutisest esinemisest: rääkisin inimestele endast, oma elust, tunnetest ja unistustest, millest paraku paljud on veel täitumata

Kui olin umbes 17aastane, leidsin ema kapist kulunud nahkkaantega raamatu. See oli mu vanaema päevik. Esimest korda neid lehekülgi lugedes tundsin, kuidas mu süda sees väriseb. Ma polnud mitte kunagi lugenud midagi nii isiklikku ja ausat.

See oli ühe ilusa ja põneva naise lugu, tema mõtted, tunded ja unistused, millest paraku üsna paljud jäid täitumata. Sellest kauni käekirjaga kirjutatud päevikust avanes mulle hoopis teine pilt vanaemast. Mäletan, kuidas aeg-ajalt võtsin taas õrnalt päeviku kätte ja lubasin endale hetki olla korraks kusagil väga-väga kaugel… ja iga kord oli mul nii kahju, et ma ei teadnud seda kõike siis, kui vanaema veel elas. Oleksin talle öelnud palju rohkem ilusaid sõnu, veetnud koos temaga palju rohkem väärtuslikke hetki, oleksin…

Aastate jooksul ma muudkui kolisin. Teise korterisse, siis teise riiki, siis taas, tagasi Eestis, mööda Tallinna erinevaid paiku. Arvestasin kokku, et olen oma elu jooksul kolinud umbes kuusteist korda. Väga kaua ei õnnestunud mul leida päris oma kodu. Selles pidevas tohuvabohus ja liikumises ei teadnud ma juba ammu, kuhu kadus väärtuslik päevik. Nädal tagasi käisin esinemas ühes tillukeses kohvikus. Rääkisin inimestele endast, oma elust, tunnetest ja unistustest, millest paraku paljud on veel täitumata. Rääkisin avameeleselt ja ausalt. Lihtsalt tahtsin, et inimesed saaksid aru, kes ma olen päriselt. Lihtsalt mina – ilma oma töökoha, kleidiralli, fotograafide ja pidevalt huulil särava naeratuseta.

Õhtu lõpus tuli minu juurde kohvikupidaja ja ütles: „Teile toodi siia üks pakk.“ Veidi segaduses avasin kirja, mis oli tulnud koos pakiga. Selles seisis: „Kallis Krista, aastaid olen soovinud sulle tagastada see väärtuslik raamat. Kui mäletad, laenasin seda sinult lugemiseks umbes 20 aastat tagasi. Loodan, et sa ei pahanda…“ Pakis oli mu vanaema päevik! Istusin sõnatult soojas kohvikus ja silitasin, pisarad silmis, õrnalt oma käes olevat kulunud kaantega päevikut. Olin ammu lasknud sellel minna, aga saatuse tahtel tuli ta ikkagi minu juurde tagasi. Aitäh, armas Karin! Tänu sinule usun ma taas kord jõuluimedesse! Teile, mu armsad lugejad, soovin rahulikku aega oma pere keskel. Hoidke teineteist, kallistage oma lähedasi ja öelge neile, kui olulised nad on…

Loe ka neid lugusid