2
fotot
Jaga:     
Kroonika

Metsakutsu: mingil põhjusel tundub see paljudele ootamatu, et ma alkoholi ei tarbi, olen ülikooli lõpetanud ja käin päevatööl

Nädalavahetuseti heidame pilgu lähiaastate menukaimatele persoonilugudele ja täna meenutame lugu Eesti Laulu finalisti Metsakutsuga.

02.09.2017

Kui saaksin iga kord ühe euro küsimuse eest: Miks sa ei joo?“, siis oleksin ammu rikas mees. Mingil põhjusel tundub see paljudele ootamatu, et ma alkoholi ei tarbi, olen ülikooli lõpetanud ja käin päevatööl,“ naerab räppar Rainer Metsakutsu“ Olbri.

Eeldused selleks, et Rainer „Metsakutsu“ Olbri (30) elutee oleks kujunenud hoopis teistsugusemaks, olid siiski olemas – tema lapsepõlv möödus Kopli ja Pelgulinna tänavatel, isa ja ema asemel kasvatasid poissi boheemlasliku eluviisiga vanavanemad.

Räppareid ja räppmuusikat seostatakse elu pahupoolega. Minu vastas istub aga ontlik noormees, kes ei napsuta, ei suitseta ja tellis kange hommikukohvi asemel hoopis vett.

Ma tõesti olengi selline ja see ei tule punnitatult. Kunagi oli mu jaoks omaette eesmärk muusikas mitte ropendada ja ikka rõhutada seda, et ma ei joo. See oli mu loomingutee alguses. Tänaseks on inimesi, kellele alkohol ei meeldi, väga palju ja mittejoomine pole midagi tähelepanuväärset. Eks vahel küsitakse ikka, kui esinema kutsutakse, et mida ma lava taha soovin. Kui ütlen, et vett, siis üllatutakse: „Äkki mõni õlu?“ No ei. Vett palun. (Naerab.)

Pahapoisilik kuvand on räpimaastikul siiski ju domineerimas.

Ma ei ütleks seda ja ei ütleks ka, et kõik eesti räpparid tohutud alkohoolikud oleksid. Kui äge see ikka enam on enne live’t tagaruumis pikali olla ja end viimasel minutil üles ajada. Maailm on muutunud ja inimesed koos sellega.

Teatud vanuses tunnevad poisikesed napsu ja kõige vastu, mis keelatud, siiski huvi. Jäid sa omal ajal vaadete tõttu sõpradepundist välja?

Ei jäänud. Ma ei tundnud end halvemini. Eks muidugi mingis vanuses hakati jooki võtma, kuid mina lihtsalt ei võtnud ja keegi vägisi suhu ka valama ei tulnud. Mu sõbrad on olnud pigem toetavad. Sageli räägitakse, et lapsed hakkavad jooma justkui sõprade ja seltskonna survel ning eeskujul. Mina näen, et see toimib ka teistpidi – kui ise ei joo, siis ei pruugi ka sõbrad nii palju jooki himustada. Eks pidu on elus muidugi pandud, graffitit ja igasugust pätti tehtud. Vatitupsu sees ma kasvanud pole.

Elu esireast nägemine on mind palju mõjutanud. Töötan igapäevaselt turunduse ja reklaami valdkonnas ning minu veetud projektides on tänavakunsti mõjutused alati kontrollimatult sees. Mulle meenus praegu, et mu esimene töökoht oli baarmen! Täitsa okei oli inimestele kokteile segada, teadmata ise, kuidas need maitsevad. (Naerab.)

Napsuga on nulltolerants tavaliselt neil, kes on joomist liiga ligidalt näinud.

Mul mingit tohutut ajendit või šokki pole elus olnud, millest ameerikalikult ületähtsustades rääkida. Mu pere jaoks pole alkohol võõras asi olnud, kuid minust ei saanud ka see moraalijünger, kes teistelt jooke ära rebib ja ütleb, et ära nii küll tee. Alkoholi ma ei võta, aga ma ei ole ka mingi näidiseksemplar, kuidas elama peab. Söön palju magusat ja olen suur burgeri- ja pitsasõber. Ja mitte kunagi ei suuda ma ära öelda korralikust külmast suhkrust pungil limonaadist!

Kust sa inspiratsiooni saad ja kuidas lõõgastud?
See on nüüd see jutt, et tõeline looming sünnib kanepi mõju all. (Naerab.) Vot seda ma ei tea öelda. Äkki tõesti tulebki rets loomepuhang peale? Mina olen oma puhangutega väga rahul ja mingeid lisandeid ma muusika tegemisel või loometöös üldiselt ei vaja.

Kaitseväest sain lisaks sõpradele kaasa spordipisiku. Viimased kolm-neli aastat olen aktiivsemalt jooksmisega tegelenud. Eelmisel aastal võtsin poolmaratoni ette ja tegin ära ajaga 1 tund ja 45 minutit. Nüüd plaanin jälle minna.

Sa kasvasid vanavanematega. Kellele oma murede ja rõõmudega kodus toetuda said?

Oma isa olen ma näinud paar korda. Nüüdseks, kui õigesti tean, on ta surnud. Tean ka seda, et alkoholivastane ta just ei olnud. Mul otseselt perekonda või peretunnet polegi olnud. Elasin vanaisa ja vanaemaga ja reeglid olid meil teistsugused kui teistel lastel. Mu elu oli lõdvem. Kui söögiks oli ühepajatoit, aga mina tahtsin mannaputru, siis mannaputru ma ka sain. Vanaema oli see, kes küsis, aitas, organiseeris ja hoolitses, et kõik hästi oleks. Täiskasvanuks saades ja paljudel olulistel hetkedel on emarolli täitnud aga hoopis mu elukaaslase ema. Olen oma kaaslasega koos olnud keskkoolist alates. Tema perelt saan väga palju tuge ja vanemlikku kasvatust.

Heidad sa oma vanematele midagi ette?

Mida ma ikka oskan heita. Inimesed elavad nii, nagu elavad. Ise oleksin ma nende asemel teinud nii mõndagi teisiti, kuid samas pole mul ju midagi halvasti olnud ja ma pole kunagi millestki puudust tundma pidanud.

Emaga pole ma ammu suhelnud. Mõned korrad on ta mind üles otsinud, kirjutanud, kuid mitte kuigi aktiivselt. Lapsepõlves oligi mu emaks vanaema. Hästi värvikas naine – kunstiõpetaja. Maalis ja joonistas iga päev, käis rattaga sõitmas, kasvatas koeri, kujundas aeda, kuulas sageli muusikat. Mingeid seisukohti olen enesele märkamatult üle võtnud enda vanaisalt – mõtlen täna nii mõneski asjas nagu tema.

Te leidsite teineteist elukaaslase Ülliga õrnas eas. Väga pikalt vastu pidanud suhe!

Kohtusime tänu muusikale. Tegin oma esimest plaati ja kutsusin ta sinna refrääni laulma. Eks me oleme üle elanud igasuguseid aegu nagu kõik. Täna on meie armastus aga tugevam kui kunagi varem. Meil on oma väike pere, oma kodu ja oleme koos väga õnnelikud. Kahekesi kogu ülejäänud maailma vastu. Oleme väga erinevad inimesed – mina olen tuulepea, tema realist. Tasakaalustame teineteist väga hästi.

Kuulsin, et Metsakutsul on kodus ka kaks vahvat kutsut.

On tõesti! Koerad on mu tüdruku n-ö algatus ja hobi. Ta tegeleb aktiivselt koeraspordiga. Samas on koerad meie kahe mõnus ühisosa, kellega koos toimetada. Mõni mees käib vabal ajal pruudiga kinos või kohvikus, meie metsas ja mere ääres loomadega jalutamas.

Ontlik poiss! Lisaks sellele, et su enda „põll“ näib olevat plekitu, puudub ka su loomingus räpile omane tõredus ja roppus.

Eks räppi on mitmesugust. Minu looming on algusest peale proovinud pigem konfliktivaba olla. Tahan vaidlustesse mitte laskuda, seda nii muusikas kui üldse elus. Soovin muusikas näidata pigem üldisemat pilti, rääkida suurematest probleemidest, mitte keskenduda mingile üksikule inimesele või olukorrale. Kui kritiseerin näiteks eesti räpi mingit aspekti, siis kritiseerin alati ka ennast selle sees. Suuremas osas räägin pigem lihtsalt enda tähelepanekutest elus, enda kogemustest. Ma ei taha kunagi isiklikuks minna.

Räppar Beebilõust aga on sinu laulude kallal võtnud ja isiklikuks läinud, riimide kohta mahlakaid etteheiteidki teinud...

Minul on kõikide räpparitega kõik korras ja ma pean neist väga lugu. Olen viimase poole aastaga selles osas palju kasvanud. Eks mingeid arusaamatusi on teinekord olnud, kuid tänaseks on minu poolt kõik korras. Ma pean Beebilõustast väga lugu. Tema arvamus läheb mulle korda. Tema enda lugude tekstid on alati head olnud ja sõnavara ääretult rikas. Ka siis, kui ma ise kellegi muusikat otseselt ei kuula, ei takista see mul mõistmast selle artisti headust oma žanris.

Kelle arvamus sulle korda läheb?

Lähebki nende, kelle loomingut ja tegemisi olen alt üles vaadanud – näiteks Vaiko Eplik või Beebilõust. Kui sellisel levelil andekad inimesed ütlevad su muusika kohta halvasti, siis see läheb mulle korda ja ma pole seda kunagi ka varjanud.

Kui suur ekstreemsuste otsija sa oled?

Absoluutselt ei ole! Ma ei salli lõbustusparke ega muid selliseid asju, kus end ebamugavalt tunnen. Pigem olen kodus ja vaatan Netflixi. See on see skisofreenia minus – oma loomingus tahan olla väga innovaatiline, nihutada piire ja otsida uusi võimalusi, kuid oma olemuselt olen tegelikult väga konservatiivne. Mulle ei meeldi uued kohad, uued asjad, uued situatsioonid, kus ma käituda ei oska.

Milline su kodu välja näeb?

See on hetkel valmimas. Tuleb minimalistlik, puhas, selgete joontega ja heledates toonides, suurte akendega Skandinaavia stiilis kodu. Sain vanaema ja vanaisaga elades enda värvidoosi kätte. Pelgulinnas olid meil igas toas erinevat värvi seinad, punased kardinad ja vanaemal iga küüs ise värvi. Ta oli kunstiõpetaja ja kogu tema sõpruskond sama kirev – ikka värve, veini, konjakit ja pidu.

Lapsepõlvekodus muusika mürtsus ja pidu käis?

No ikka. Mulle meenub üks situatsioon, kui olin ise Viljandis kontserdil. Mu elukaaslane oli kodus ja proovis magama jääda. Vanaema pidas allkorrusel pidu. Mu tüdruk helistas mulle ja ütles, et ei teagi, mida teha – hommikul töö ootab, kuid magama ei saa jääda, sest möll käib. Helistasin siis vanaemale, et kuule, mis toimub. Vanaema oli toru otsas: kuss-kuss, olge nüüd tasa... Jaa, kullake! Rainer, kuulen sind. Tahtis vist ära petta, et vaikus majas. (Naerab.) Palusin, et ta keeraks muusika pisut vaiksemaks.

Sa räägid vanaemast minevikuvormis.

Jah... Teda pole enam. Tema lahkumine ongi olnud mu elu kõige keerulisem ja raskem asi. Ühegi inimese lahkumine pole lihtne, kuid tema minek oli šokk, sest ta lahkus nii ootamatult, n-ö jala pealt. Mäletan, kui keeruline oli kogu selle leinavalu keskel tegeleda paberite ja dokumentide, matuste korraldamisega. Panin kõik tunded sel päeval kirja ja tahaks sellest kunagi lühidokumentaalfilmi teha – milline näeb välja päev peale lähedase surma, mis tegevused sellega kaasnevad ja olukorrad, millega pead tegelema.

Loe ka neid lugusid