6
fotot
"Muide, jõulud algavad meie peres juba novembrikuus. Kuusk ja tuba saavad ehteisse kohe, kui esimene lumi maas. Jõulutunne on nii mõnus ja ma väga tahan, et see tunne minu sees kauem kestaks!" (kristjan lepp)
Jaga:     
Kroonika

Kodu täis avarust ja valgust: jõulusöömaaeg Kati Tootsi majas

Nädalavahetuseti viskame pilgu peale Kroonika kullafondi ja meenutame läbi aegade menukamaid lugusid. Jõulupühade eel meenutame täispikkuses Kati Tootsi kodulugu möödunud aasta talvisest Kodu-eri numbrist.

„Palju valgust ja avarust,“ põhjendab Kati Toots, miks endale kodu otsides jäi tema pilk pidama sellel Saue uuseramul. Vähem tähtis polnud ka teadmine, et A-energiaklassi kuuluvat maja, mille igakuised kulud on võrdsed renoveerimata paneelmaja korteri omadega, jaksaks koos kaheksa-aastase tütre Karolinaga elav Kati vajadusel ise üleval pidada.

Sõprade ja sugulaste seas suurepärase koka ja pidude organiseerijana tuntud Kati (33) on siiralt üllatunud, kui saabume tema juurde pisut suurema seltskonnaga. Meiega on kaasas Event Cateringi peakokk Jana Lintin, kes katab Kati elutoas laua omavalmistatud oivaliste roogadega.

„Oleksin nagu iseenda kodus külaline! Kui päris aus olla, ei tunne ma praegu üldse, et kodus viibin,“ naerab Kati lauda istudes.

TÄITSA VÕÕRAS KANT

Katit ei sidunud enne siia kolimist Sauega miski. Täna ei kujuta ta ette, et tema kodu kuskil mujal asuks. „Nägin Internetis kuulutust ja ilmselt oli see esimene kord elus, kui hakkasin lähemalt uurima, mis koht see Saue üldse on. Ma sain üsna kiiresti aru, et siin on olemas kõik see, mis mulle ääretult oluline: lasteaed – siia kolides oli Karolina ju veel lasteaialaps – ja gümnaasium – seal õpib ta praegu. Samuti huviringid ja toidupoed,” räägib Kati.

Ta meenutab oma esimest Sauele jõudmist. Karolinal olevat tulevasse koju saabudes läinud silmad suureks kui tõllarattad – ees ootas ju tühi valge „karp“, mis ei olnud üldse kodu moodi ega sarnanenud ühegi nurga alt nende eelmisele, hubasele Keila-Joal asunud kodumajale.

„Emme, kas me siia kolimegi või?“ küsis piiga, kui esimesest ehmatusest üle sai. Tõepoolest, sinna nad kolisid. „Minu jaoks oli oluline, et majas polnud varem keegi elanud. Tahtsin, et see oleks uus ning kõik saaks täpselt minu ja lapse äranägemise ja vajaduste järgi. Kodu ei osteta üheks ega kaheks aastaks, vaid aastateks.“

KODUUKSED LÄHEDASTELE AVATUD

Karolina asub kokk Jana näpunäidete järgi valges avaras köögis muffineid kaunistama. Ka Kati ei suuda käed rüpes istuda ja liitub nendega. Õige pea kõlab koputus. Katile ja Karolinale on Helsingist külla saabunud hea sõbranna, sisekujundaja Maarika Krillo koos tütar Mirjami ja tütrepoja Mikaeliga. „Me saime tuttavaks saadet „Kodutunne“ tehes. Maarika oli seal aastaid tagasi sisekujundaja, mina assisteerisin,“ lausub Kati. Ta kallistab saabujad ükshaaval läbi.
Kuigi agar sõbrannataja Kati pole. Suures peres kasvanuna, kus ühtekokku kaheksa õde-venda, eelistab ta täna väiksemaid ja vaiksemaid olemisi. Maarika on aga üks inimene, kes tuli ja jäi ning on tema jaoks igal ajahetkel olemas. Kui Kati Helsingisse satub või Maarika Eestisse tuleb, kohtuvad nad kindlasti.

„Mul ei käi eriti sageli külalisi. Vendade ja õe pered vahel tulevad. Kui me kokku saame, on meid üle kahekümne – suhtlemist jagub ja minul ka toimetamist. Köögist ma siis välja ei saa.“
 
IGATSEB MARTNA TALU

Kati ja Karolina oma hubasest elamisest ära ei kipu, aga kui tekib soov end tuulutada, sõidavad nad tavaliselt Võrumaale. Seal on Kati juured ja elab vanem õde Merike, kes alati ootab. „Meil oli varem Läänemaal imeline maakodu, kaunis talu, mis tuli kahjuks maha müüa. Võiks ju arvata, et täna majas elades ma seda ei igatse – siin on ka loodus ümberringi. Kuid igatsen ikka küll ja kuidas veel. Tunnen Martnast meeletult puudust. Maale minemise vajadus on minus väga sügavalt sees. Täna täidan ma oma unistusi kaunite talupiltide vaatamisega Internetist. Tean, et üks päev saab mul selline koht taas olema. Maakodu soov on mulle verega kaasa antud, sisse süstitud. See on nagu haigus. Mind kisub endiselt Läänemaa poole ja seal kunagi see koht taas olema ka saab. Ma tean seda.“
Kati on oma unistustest kõneledes julge. Ta on kindel, et ühel päeval kiigub ta oliivikarva pisikese maja ees väikesel terrassil kiiktoolis ja vaatab merd. „Talvel sahistan villaste sokkidega mööda puitpõrandat ja kaminas praksub tuli! Praeguses kodus tunnen ma kõige enam puudust elavast tulest.“

MINU TUPPA EI SAA!

Fotograaf on pildistamisega jõudnud ülakorrusele, kus asub Karolina majapool. Tõepoolest – väikesel piigal on seal suisa oma tiib. Maja hankides mõtles Kati tulevikule. Et kui tütar suurem on ja rohkem omaette olemist ja suuremat pinda vajab, ei peaks ruumikitsikuse üle kurtma.
Karolinal on õppimistuba, magamistuba ja vannituba, kus ta ise korda peab hoidma, ning just seetõttu täna sinna pildistama ei lubata – ta ei jõudnud koristada... „Palun ärge seal pilte tehke!“ ütleb ta. Karolina on oma otsuses kindel ja Katil ei õnnestu tütart kuidagi veenda, et paar klõpsu võiks siiski ära teha.

„Ma ei taha! Mul on põrandal üks kooliasi pooleli. Ja eile õhtul hakkasin mängima ja mäng jätkub ka täna. Asjad on laiali,“ vuristab Karolina. Kui nii, siis nii. „Me saame Karolinaga üldiselt väga hästi läbi, kuid kui ta on midagi pähe võtnud ja otsustanud, siis nii on. Veenda teda eriti ei anna,“ muheleb Kati.

Nii valis sügisel kooliteed alustanud tüdruk ise endale ka sobivad huviringid. „Saue on väga lapsesõbralik. Siin saab tõesti kõike teha – näidelda, ujuda, korvpalli mängida, kunstiga tegeleda,“ on ema rahul.

Karolina otsustas ujumise, kunstiringi ja näitlemise kasuks. Kõigis ettevõtmistes lööb ta ka täna usinalt kaasa ja loobumise märke ei paista.

UUS ELU

Karolina koolitee algus tõi uue elurütmi tervele pisikesele perele. Kati ei varja, et temal võttis lapse uue eluga harjumine vaat et kauemgi aega kui tütrel endal. Ehkki kool on ligidal, ei andnud ema süda rahu – Kati hiilis mitu kuud põõsastes, et julgelt kooli poole tõttaval tütrekesel silm peal hoida.

„Harjumist vajas ka õhtune varasem uinumine. Oleme Karolinaga mõlemad öökullid. Kool tähendab aga seda, et kell üheksa tuleb hambad ära pesta ja voodisse minna. Õnneks harjus ta sellega ruttu. Ka õppimisega on kõik hästi – tuleb koolist, teeb kodused tööd ära ja läheb trenni. Õhtud on meie päralt.“
Kati on teadlikult end töistest tegemistest eemal hoidnud, et aidata Karolinal koolieluga kohaneda, nüüd on aeg taas endale mõelda. „Ärkan kell kuus, teen söögi, äratan tütre ja saadan kooli. Taas on kätte jõudnud aeg ringi vaadata ja mõelda, millega tegeleda võiksin. Olen uuteks väljakutseteks valmis.“

JÕULUD SAABUVAD NOVEMBRIS

 „Nii võiks ju iga päev keegi teenindada ja imemaitsvat sööki serveerida!“ õhkab Kati Event Cateringi suurepäraseid ampse nautides. Kokk Jana ütleb, et nende jaoks pole tähtsust, kui suurele seltskonnale laud katta – olgu inimesi kümme või tuhat, kõik on ühtmoodi tähtsad ja kohale lähevad nad kõikjale, kuhu kutsutakse.

„Ma ise teen pühade ajal klassikalisi toite – seapraad, kapsad, kartul, sült ja pasteet. Võib-olla sõidame külla, kuid tead, ausalt öeldes tunnen ma endas suurt rahu ja rõõmu, kui saan lapsega kahekesi olla. Pole mõnusamat tunnet, kui panna oma ruudulised pidžaamapüksid jalga, lambavillasussid varvaste otsa ja tulla kööki koos tütrega toimetama. Ringisõitmist ja toimetamist on olnud omajagu. Täna naudin ma rahu. Muide, jõulud algavad meie peres juba novembrikuus. Kuusk ja tuba saavad ehteisse kohe, kui esimene lumi maas. Jõulutunne on nii mõnus ja ma väga tahan, et see tunne minu sees kauem kestaks.“

Loe ka neid lugusid