4
fotot
Jaga:     
Kroonika

„Ma saan aru sotsiaalsest huvist, kus-kellega-miks,“ ütleb Merle Palmiste

Nädalavahetuseti viskame pilgu peale Kroonika kullafondi ja sedapuhku meenutame krapsakat lugu ning seksikaid pilte möödunud aastast, kui näitlejatar kaunistas märgilist Kroonika 1000 esikaant!

MERLE PALMISTE – SELLIST FRUKTI TEIST EI OLE!

„Ma saan aru sotsiaalsest huvist, kus-kellega-miks,“ ütleb Merle Palmiste (45). „Kui ma uuesti abiellun või hakkan jälle lahutama, siis ma seda selgelt ka ütlen. Aga kõik muu, mis mahub sinna vahele… Minus tekib trots, nagu küsitaks: „Merle, kas sul on õpitud, kuhu ja kellega sa lähed ja mis kell tuled?“ Aga ma olen ju naine, ei ole enam viies bee!“

Rääkides moesolevaist 1990ndaist: kuidas need päevad sind segadusse ajasid?

Eesti Chicago läks minust mööda, nii et ei saanud arugi. Müttasin kunstipõllul. Teatrikooli ja seejärel teatri seinte vahel kuulid ei vihisenud. Kui ise maffia- ja metalliäridžunglis Mowglit ei mänginud, siis… Tagantjärele olen muidugi igasugu lugusid kuulnud ja imestanud, et need ajad Eestis nii pöörased olid.

Milliseid pöörasusi oma elus tegid? Veidrusi rubriigist: oi aegu, oi kombeid!

Olen küll suur vintage’i sõber, aga 1980- ja 90-ndad mind veel nostalgitsema ei pane. Kui emal õnnestus tema töökaaslasele välismaalt saadetud värske värviline Burda üheks õhtuks meile koju saada, siis see tähendas seda, et mina võtsin öö läbi lõikeid ja kirjutasin vihikusse saksakeelseid toiduretsepte – ja hommikul kooli. Oi, neid imelisi kitleid, mis õmmeldud said! (Naerab.)

Lõpetasid teatrikooli Eesti krooni tuleku suvel. Kroonika ilmumiseni jäi veel neli aastat. Kuidas näitlejad ilma Kroonikata elasid?

(Naerab.) Siis oli Sirp! Aga elu on alati värviline, vaevalt et nende elus üldse kollast värvi polnud.

20 aastat Eesti elu kaante vahel – kelle, millega Kroonika sinu jaoks ennekõike seostub?

Sinuga, Meelis, tehtud intervjuudega. Ja mis ma salgan, minust tehtud ilusate piltidega! (Naerab.) Eriti on meeles üks fotoseeria Elizabeth Taylori stiilis. Pikk tore sessioon Kristjan Lepaga. Pidin juba teatrisse kiirustama, kui vaatasime – tee peal oli üks tore uks. Kas teeme siin ka ühe pildi? No ei jõua, aga no… teeme, ruttu! Just sellest seal trepil, natuke väsinud ja eemaloleva ilmega, tuli üks minu elu ägedamaid pilte! Ühesõnaga: usalda juhust! Vahel võib just pooljuhuslikult, möödaminnes tabada hetke, mis jääb.

(Ardo Kaljuvee)

Aasta oli 1998, kui sind meie näitlejannadest esimesena krooniti uue aja auhinnaga – aasta seksikaim naine. Mida see tiitlivõit kaasa tõi?

See oli tore kompliment. No kellel saaks midagi selle vastu olla, kui talle öeldakse: oled seksikas.

Kes on sinu silma järgi ilus, kes seksikas, kes sarmikas?

Minu jaoks algab see nimistu just lõpust: kes on minu jaoks sarmikas, mõjub mulle ka seksikalt ja on ilus. Mõne inimesega tajun sarnast maailmavaadet ja hingesugulust, nendega on lihtne suhelda. Ja siis on neid, kes võivad olla mulle risti vastupidi, aga inspireerivad – toovad ka minus välja omadusi, mida olen arvanud endas mitte olevat!

See kõlab küll näitena klišeena nagu Eiffeli torn, aga prantslannad on tõesti kõige stiilsemad. Pariisis olen vaadanud: no kuulge, eesti naistele on looduse poolt välist ilu ikka kuhjaga rohkem kingitud, aga prantslannade jalust niitev sarm – selles on nad ikka maailmameistrid!

Isikupära hakkab seest, seda ei saa ainult riietega ahvida. Kui eneseteadlikud ja šarmantsed on nad kogu oma olemuselt!

Kalju Komissarov on kõigile oma esmakursuslastele 1. septembril peale lugenud legendaarsed õpetussõnad: „Mitte keegi teid teatris ei oota ja näitlejana vajalikuks ei tee, kui te end ise ei tee!“ Kuidas sina end vajalikuks tegid?

(Naerab.) Mu ema ütles mulle hiljuti telefonis muu jutu sees: „Kuule, Merle, ega sellist nagu sina seal Eesti teatris teist küll ei ole.“ See rõhk oli sõna „sellist“ peal. Tead, ma pärast kohe ikka mitu päeva mõtlesin – mis mõttes!? Oli see nüüd kompliment või vastupidi? See ei kõlanud nagu emale laps ikka kõige ilusam, andekam ja toredam. Pigem, et kiiksuga – sellist frukti teist ei ole! Vaat see oli äge, see innustab! Loodan, et teised emad ütlevad ka seda oma näitlejannadest tütrekestele.

Lühidalt – näitleja peab olema tundlik ja tugev. Tavaliselt arvatakse: kui sa oled tundlik, tuleb tuul ja puhub su pikali. Oled tugev, siis ei tunne midagi. Näitleja ametis on hea, kui jalad on maas ja pea pilvedes. Optimist ütleks selle kohta „yin ja yang“, pessimist, et „no täitsa skisofreenik“.

Kas Komissarovi kuldreegel – keegi sind ei oota, kui end ise vajalikuks ei tee – toimib ka isiklikus elus, lähisuhetes?

Nõus. Sõna „vajalikuks“ kõlab kuidagi liiga teene-teene-vastu tehinglikult. Pigem teisendaksin seda ütlust – nad ootavad sind, aga kui sul neile midagi endast anda ei ole, siis ega keegi ei viitsi ainult oodata ka. Mina usun, et kui inimestele midagi annad, siiralt ja südamest, saad neilt alati väga palju vastu ka.

Aga tingimusteta armastus?

Jaa! (Paus.) Ma olen naine, ja kui sul on laps – no see on tingimusteta armastus. Või noh, ikka väga sinnapoole.

Kristjan Lepp)

Aga naise ja mehe suhetes?

Mmm… Ideaalis see võiks ju nii olla. Aga mina olen veel üpris primitiivne, vaevalt et ma veel selles elus nii kõrgele ja võimsaks virgun. Aga tunnen, et tingimusi ja nõudmisi on minus vähemaks jäänud – ja mõnusamaks läheb. Vähemalt mul endal. (Naerab.) Vahel vingun, porisen – aga see on nagu Eesti ilm jaanipäeval, läheb üle.

Mida paremaks elu läheb, seda aplamalt minakamaks me kõik muutume?

Iga hea asjaga harjub inimene ju hulga rutemini kui halvaga. Just sellepärast ka tasub maailmas ringi reisida! Kui näed, kui piiratud võimalustes inimesed ka elavad, seda paremini oskad Eesti elu miinuste kõrval suuri plusse hinnata.

Mõne aasta eest ütles superstaarisaate Taavi Peterson välja mõtte, et äkki peaksidki inimesed suure sõja üle elama, et uuesti paremaks saada.

Jumala pärast mitte! Miljonid ei pea selle pärast surema, et mõned paremaks saaks. No minge kas või guugeldage Internetist, vaadake dokfilmidest, mis on elus oluline!

Vaatasin mängufilmist „Roukli“ – et nii kui hävituslennuk pea kohalt kadus ja surmahirm möödas, hakkasid intelligendid isekeskis jälle vatrama ja võistlema, kes neist suurim kunstnik ja kelle teel suuremad takistused kunsti teha…

Seegi on inimlik, kaitsereaktsioon. Sõja ajal klammerdub igaüks ilmselt veel rohkem oma igapäevaste pisikeste toimetuste ja koosolemisehetkede külge. Aga mida mina siin targutan, ma ei tea sõjast midagi, viit Vene sõjafilmi näinud ja raamatutest lugenud!

Kuigi, mis see muud praegu on kui sõda, kui juba Euroopa südalinnades pommid plahvatavad! Aitab – elame!

(Ardo Kaljuvee)

Kellele sina nüüd ja praegu 45aastasena elades vajalik oled?

(Paus.) Eesti elus harjud heade asjadega ära, aga kuskilt reisilt tagasi, avastan jälle – issand, siin ma olen ju hoitud kui printsess! Eesti inimeste poolt. Vahel hakkab isegi piinlik – millega ma olen niisuguse eelisseisundi või au ära teeninud? Aga ju ma siis olen näitlejana andnud midagi, et ma neile korda lähen.

Teleekraanil on sul käsil „Suur komöödiaõhtu“, aga eraelus? Annab seal tooni rohkem komöödia, draama või…?

Elu on enamasti tragikoomiline. Oma valik – nutad või naerad. Kui vähegi saab – mina katsuks naerda. (Naerab.)

Millal viimati nutsid?

Ma olen proff. Võin sulle praegu ka nutta lahistada. Kui tõsiselt rääkida, siis – aeg-ajalt muidugi nutan. Jõuetusest või enesehaletsusest. Aga siis vihastan – no aitab küll, Palmiste! See paneb tegutsema.

Millal viimati ennastunustavalt pidutsesid?

Kas „ennastunustavalt“ tähendab, et ei mäleta või? Ei mäleta, järelikult pidutsesin! (Naerab.)

Et nii tore on seltskonnaga olla, et jääd kauemaks, ei kiirusta koju ega mõtle enam, et tähtsam oleks hommikul uuteks töövõitudeks välja puhata?

Töid ja tähtsaid asju ootab alati. Vahel on vaja just ennast kokku võtta ja minna – pidutseda, tähistada! Annab rohkem vunki kui see, et lähed igal õhtul, pea pulki täis, õigel ajal magama. Head peod ei käi ainult kohustuslikke sünni-, jaani- ja jõulupäevi pidi või reedeid mööda. Mulle istuvad millegipärast teisipäevad! (Naerab.)

Kellega oma praeguses eluvaatuses enim kokkukuuluvust tunned?

(Paus.) Töös või elus? Nojah, sellele saabki igatpidi vastata, eks ole. Praegu tuleb mul esimesena pähe vastus – ikka Eesti ja eestlastega. Nojah, ei saa öelda, et ma iga eestlast nii kohutavalt armastan, et tänaval järjest kõiki kallistaksin. Mulle meeldib reisida, aga kusagil mujal pole ma nii omade keskel ennast tundud. Ma ei oska seda selgemalt lahti seletada. No nagu venelased ütlevad „svoii!“.

Eestlase parim söök olevat teine eestlane.

Aga see-eest on eestlastel kogu aeg kõht täis! (Naerab.)

Kes kevades 2016 sinu perekomplekti kuuluvad?

Oh! (Paus.) Minu eraeluasjadest on piisavalt kirjutatud… Ütleme praegu nii, et ei ole uuesti lahutanud ega uuesti abiellunud.

Kuidas sinu kuningliku nimega tütrel Elizabeth Berthelil läheb?

Hästi. Tema on nii suur juba, et emal ei kõlba enam tema eest rääkida.

Helista ise talle. (Naerab.)

Ühes intervjuus meenutasid sa naljaga pooleks: „Kui keskkooli kõrvalt varieteetantsu õppisin, siis isa kartis küll, et mine tea, läheb soomlasele mehele.“ Mis on nüüd sinu suurim hirm seoses tütre tulevikuga?

Kui tänapäeval sama kraadiga võllanalja visata, peaks minu õudusunenägu olema – appi-appi, minu laps abiellub neegriga! Aga mis teha, ei ole! (Naerab.)

Peaasi, et ta õnnelik on. Tänapäeval on nad ju maailmakodanikud. Kui meil oli Tallinn-Tartu, siis neil Pariis-London. Plaanib ülikooli minna.

Kui valikuid on kordi rohkem, kogu maailm lahti, siis seda keerulisem õiget leida?

Minul oli kole lihtne, sest meie ajal polnudki variante. Nii nagu leivapoes oli valida kahe leivasordi, saia ja sepiku vahel.

Tänapäeval räägitakse, kuidas noortel esineb nii palju depressiooni. Lahmides võib ju mõelda: no kurat, mis neil viga, millest neil puudu on?! Aga kui on vastupidi, nii tohutult inffi ja valikuid – issand, ega mina ka vist ei teaks, mida siis teeks… See ütlemine on ju klassika: mida vähem inimene teab, seda lihtsam tal on elada.

Mõni oma vanaemalt või emalt saadud õpetussõna, mis sind elus edasi aitas, aga vahepeal nii muutunud elus sinu tütrel ehk hoopis tänapäeva elus hakkamasaamiseks kahjuks tuleks?

Tööliste ja talupoegade riigis, kas minule kodus muid sõnu peale loetigi, kui et vaata, et sa õpid ja ülikooli lähed! Seda küll ei rõhutatud, et kõige tähtsam on seejuures raha või positsioon. Ma ei oska nimetada mingit sellist asja, mida mulle oleks kodus tohutult räägitud ja mille kohta ma nüüd ütleksin, et tänapäeval see enam küll ei toimi ja et oma tütre kasvatan risti vastupidi. Nojah see kapitalism – surve tegutseda, läbilöögivõime ja pidev enesemüümine. Ainult teooria ja diplomiga sa kaugele ei sõua ega jõua Üks, mida ma olen lapsele öelnud – et ta keeli õpiks. Isegi kui sa muhvigi ei tee – keeli läheb elus alati vaja. (Naerab.) Teda oli lihtne suunata ka, ega esimese klassi juntsu tea, kuhu ta läheb, mina viisin Prantsuse Lütseumi.

Kas sina usud, et inimene kasvab paremaks kannatustes, kaotustes, ilmajäämistes, loobumistes?

Tugevad kasvavad, nõrgad kibestuvad.

Meediamänge profilt valitseva diivana – mida täna startivatele noornäitlejannadele soovitad? Kuidas õigeid valikuid teha, imidži eest ise hoolt kanda?

No ikka palju loeb, mida ise suust välja ajad. Eesti on väike, vaevalt siin kellelgi õnnestuks meedias mängida aastaid kedagi hoopis teist. Varem või hiljem käriseb välja see, kes sa päriselt oled.
Rääkida võib kõigest – pead ise otsustama, millal, kellele ja kuidas. Loomulikult pole ma kunagi kõike hinge tagant ära rääkinud. Aga – valetanud ma pole. Nii lihtne see ongi.

Piiblitõde „Kellel on, sellele antakse juurde!“ kehtib eriti näitlejate kohta?

Võib küll olla, jah.

Seriaalid, meelelahutus pole enam tabu. Teatrijuhidki on taibanud, et publikumagnetina tasub afišil hoida neid nimesid, kes telekast populaarsed?

Mulle meenub üks juhtum kümmekond aastat tagasi, kui üks teatrijuht palus mul talle soovitada veel mõnd näitlejat, kes sellesse projekti sobiks. Soovitasin ühte ja teist. Tema raputas pead: „Ei, teda ei teata. Ei-ei, teda on väga raske müüa.“ Imestasin ja mõtlesin, et teatris polnud ma küll ühtegi näitlejat vaadanud veel selle pilguga – et tema müüb, aga tema ei müü.

(Ardo Kaljuvee)

Kroonidest said eurod ning pildile on tõusnud uut tüüpi, arvamusliidritena kantslikõnesid pidavad näitlejannad. Millal Merle Palmiste oma suure kõne peab, et ajaga sammu pidada?

Sa mõtled, et poliitilis-sotsiaalsel areenil üles astuda, sõna sekka öelda?

Mind on aastaid kummitanud üks filosoofiline lause: kuidas olla õnnelik välistest teguritest sõltumata?! Mina ei tea, aga see paradoks kui mission impossible kuratlikult meeldib mulle!
Minus ei ole nii palju Jeanne d’Arci. Aga on äge, kui mu kolleegidel jagub sotsiaalset närvi. Nagu vanasti öeldi: näitleja on ajastu kroonika.

Oi, ja palju õnne Kroonikale! Nagu minu nunnu laps Elizabeth, kes saab ka kohe kakskümmend.

Loe ka neid lugusid