Jaga:     
Kroonika

TANEL PADAR: „Kristel on päris temperamentne. Selliseid asju on korduvalt ette tulnud: võtab oma seitse asja ja sõidab bussiga maale.“

Ligi kolm aastat tagasI rääkis Tanel Padar ja tema elukaaslase Kristel Mardisoo esimest korda avameelselt sellest, mis toimub Eesti ühe kirglikuma paari elus ning Tanel Padar tõdes, et mehed ikka ilma naisteta ei saa.

Veebruarikuus antud intervjuus tõdesid aga nii Tanel kui ka Kristel, et armukadedus ja raev käivad suhte juurde.

Tänases Kroonikas räägib Kristel Mardisoo avameelselt enda salaabielust ettevõtja Andreas Metsamaaga ja suhtest Tanel Padariga. "Ka täna elan ma tegelikult üksi – suve algul kolisin Tanelist lahku, aga mitte Andreasega kokku," räägib ta." Loe intervjuud edasi SIIT!

Meenutame veebruarikuus tehtud intervjuud, kus Kristel ja Tanel rääkisid valentinipäeva eel nii enda suhtest, kui ka armukadedusest...

10. VEEBRUAR 2017 | TEKST NATALY KOPPEL

Tanel pidas üle kahekümne aasta rajusid pidusid ohtra alkoholiga. Kuidas see mõjutas teie suhet?

Kristel: Täna on elu kindlasti rahulikum. Mitte et ma poleks Taneli peale kindel olnud, koju tuli ta alati. Mis seisus, see oli iseasi. Aga ütleme, et eks sa ikka muretsed inimese pärast, kellest sa hoolid. Tanelil oli vahepeal perioode, kui ta ei tahtnud peo käigus minu kõnesid vastu võtta. Eks ta teadis, mis sealt telefonis kohe tulemas on.

Tanel: Tegelikult oli nii, et ma ei tahtnud kellegi kõnesid vastu võtta. Mul käivad need hetked praegu ka, kui tunnen, et mul on vaja suhtlemispausi. Panen lihtsalt telefoni hääletu peale ja saadan sõnumi – saatke mulle e-mail, kui on oluline teema, siis ma võtan teiega ise ühendust.

Kristel, saan aru, et sa olid varem pidevalt mures?

Kristel: Üldjuhul mul oli väga hea ülevaade. Nägin ju tema kalendrit, teadsin, kus ta on, kus ta esineb, ja võisin alati kaasa minna, kui soovisin. Kuid mure tema pärast oli siiski, jah, pidevalt. Tunnetasin tema joogipiiri ja kui see oli ületatud, siis ei saanud ka mina enam midagi teha. Iga nädalavahetus oli uus seiklus… Ma ei saa öelda, et ma lõpuks harjusin sellega ära. Mul oli hirm iga nädalavahetuse ees – milliste inimestega ta kokku puutub, kes ütleb, et teeme üht või teist. Aga pidin need hetked üle elama.

Kas oli ka selliseid olukordi, kus teie suhe oleks pidude pärast peaaegu lagunenud?

Kristel: Alguses see ei olnud probleem. Eks ma ise olin ka noor ja kolmapäeviti pidutsesin ka ise Hollywoodis. Mingil hetkel oli see periood isegi äge. Aga üks hetk, kui sa näed seda liigagi palju ja kui sul on tekkinud inimese vastu tõsisemad tunded, hakkad tema pärast muretsema. Eks me oleme raevukalt tülitsenud ka… See elu ei olnud lust ja lillepidu, oli väga raskeid aegu, kus ma ähvardasin ja pakkisin oma kotte.

Oli hetki, kui sa mõtlesid, et lahkun jäädavalt?

Kristel: Ikka, jah.

Tanel: Kristel on päris temperamentne. Selliseid asju on ikka korduvalt ette tulnud: võtab oma seitse asja ja sõidab bussiga maale.

Kuidas sa Kristeli tagasi koju meelitasid?

Tanel: Eks ma alguses nägin rohkem vaeva, kuid mingist hetkest võtsin neid äraminekuid juba rahulikumalt. Siis oli Kristel minu peale vihane, et ma ei tundnud huvi, kuhu ta läks. Tegelikult oli mul taustauuring tehtud ja teadsin, kus ta on ja mis ta teeb. Nagu Kristeli ema ütles ükskord poolparastavalt: Nüüd Kristel leidis kõva kivi. Kaks kõva kivi me oleme. Eks me siis üritame head jahu jahvatada.

Kristel: Enesekindlus on pool võitu. Aga kindlasti ei saa öelda, et ta saab alati kindel olla, et lähen tagasi.

Tülitsete nii, et asjad lendavad ja uksed pauguvad?

Tanel: Minuga on keeruline, mina tahan ära minna. Mulle ei meeldi tülid, olen lapsena seda nii palju pealt näinud. Üritan sellest välja astuda, olla omaette või minna välja värsket õhku hingama. See ei ole põgenemine, ma lihtsalt ei taha tekitada olemasolevale probleemile mingit sügavamat tagamaad, väldin hetki, kui võid midagi liigset ja mõttetut öelda, mida pärast kahetsed.

Kristel: Mina tahan kohe tüli ära lahendada.

Tanel: See ongi suur viga. Mina tahan maha rahuneda, tema tahab rääkida asjadest. Kui ma näen, et majas on vaikus, kuid tunnen, et Kristel on ikkagi endast väljas, siis küsin ta käest, mis on lahti. „Ei ole midagi! Ei ole midagi! Ei ole midagi!“ karjub ta. (Naerab.)

Kristel: Ja siis ma purskan kõik välja!

Kuidas te lepite? Kes selle esimese sammu teeb?

Tanel: Mina ikka. Alati. Ma olen sellega harjunud juba. Kui ma poleks esimesena helistanud või sõnumit saatnud, siis vist olekski meie suhe ammu läbi.

Kristel: Naljakas on see, et kui tal pole midagi öelda, siis ta leiab alati, mida küsida – kus üks või teine asi kodus on. Nii see suhtlus jälle algab ja ma annan suhteliselt kiiresti alla.

Kas olid ka armukade, kui Tanel lihtsalt ära kadus ja toru enam ei võtnud?

Kristel: Eks ma alguses ikka olin. Praegu ka mõnikord, kui ikka vaja…

Tanel: Ja kui vaja ei ole… (Naerab.) Siis, kui ta arvab, et on vaja.

Kristel: See on konkurentsitunnetus. (Naerab.)

Tanel: Armukadedus käib asjaga kaasas, sest aeg-ajalt tulevad ikka mingid vihjed, et ma olevat kellegi teisega. Näiteks alles hiljuti oli tobe olukord, et mind väidetavalt olla nähtud õhtusöögil mingi teise naisega.

Kristel: Kes oli juhuslikult minu sõbranna.

Tanel: See, et olen kellegi teisega, ei ole absoluutselt võimalik. Üritan võtta neid vihjeid rahulikult. Ja tegelikult olen ma lapsepõlvest peale selline inimene, et kui ma peakski midagi korda saatma, siis tunnistan selle üles ka.

Kristel: Taneli kõrval ei saagi olla väga armukade, sest siis sa ajad end lihtsalt hulluks. Ta peabki laval naeratama ja pöörama kas või paarile naisele publikust tähelepanu, see kõik käib tema elukutsega kaasas. Olen talle alati ka öelnud, et ma ei keela ega poo – kui inimene midagi tahab, siis ta seda ka teeb. Kui ütlen talle, et seda ja seda ei tohi, kuid ta ikkagi tahab seda teha, siis see juhtub varem või hiljem.

Kui armukade sina, Tanel, ise oled?

Tanel: Vanasti olin, kui me saime alles tuttavaks. Eks mul oli siis vaja esineda ja noore mehe kukepoks käis asja juurde.

Kristel: Kui Pärnu kontserdi ajal tuli üks tuttav minuga rääkima, siis Tanel ütles lava pealt: „See on minu naine muideks!“

Tanel: Kui näen, et mingi nilbe tegelane ujub külje alla ja ära ka ei lähe, siis ma muidugi ütlen, kas ma peaks seda pealt vaatama? See lihtsalt häirib mind ja ma ei saa oma tööd teha.

On sul, Tanel, olnud midagi, mida oled purjus peaga öelnud või teinud ja kahetsed siiamaani?

Tanel: Kindlasti olen, jah. Pigem ikka ütled… mis sa ikka teed? Arvan, et sõnadega on ikka kõige rohkem haiget tehtud… (pikk vaikusepaus). Sõnadega saabki kõige rohkem haiget teha. Aga üldiselt, kui tean, et varsti hakkame tülitsema, siis püüan kaugemal olla. Kuidas naised ei saa näiteks aru sellest, miks mees mingist hetkest enam toru ei tõsta? Sest ta teab, mis sealt tuleb. Kõigepealt sõimatakse telefonis, siis natukese aja pärast saadetakse sõnum, siis lähed koju ja saad üle küüru ka mingi asjaga. Näiteks märja põrandakaltsuga.

Oled saanud või?

Tanel: Ei, aga unistan. Rollimängud. Mängiks nüüd sellist mängu, et tulen purjus peaga koju (naerab).

Kristel, kas oli ka selliseid olukordi, kui ütlesid Tanelile, mina või alkohol – vali!

Kristel: Oli perioode, kui ütlesin talle, pea hoogu, aga ma ei ole teda sellise valiku ette küll pannud. Tema puhul see ei toimiks nagu ka mangumine. Kuna ma teadsin ja tunnetasin tema piire, siis mingil hetkel ütlesin, lähme koju ja ta kuulas ka, aga ma ei saanud tal alati silma peal hoida.

Tanel: Jõin väga palju ja isegi sõbrad ei tunnetanud minu piiri ära, sest selleks hetkeks, kui mina olin selle ületanud, viidi neid juba kanderaamiga ära (naerab).

Kas vahel olid peod nii hullud, et Sulle kutsuti kiirabi ka?

Tanel: Ikka, jah. Päris palju on mind kokku lapitud.

Mis on juhtunud?

Tanel: Ükskord lõhkusin mingi klaasiga käe ära ja veri ei jäänud enam kinni…

Kristel: Rangluu…

Tanel: Ja rangluu. Saaremaal pärast kontserti läksime talu hoovi peal maadlema. Sõbralikult. Hakkasin ise bravuuritsema ja kukkusin kuidagi nii õnnetult õla peale, et rangluu läks katki.

Kristel: Vot see oli see periood, kus ma ei teadnud, millises seisundis ta koju tuleb, kas ta visatakse mulle üle ukse või tuleb ta omal jalul.

Tanel: Sel ajal olin kaine peaga ka selline, mingit vahet ei olnud. Millegi ees risti ette ei löönud. Kui keegi tegi midagi enneolematut, siis pidin seda veel jõhkramalt tegema.

Saad mõne näite tuua?

Tanel: Ei kannata trükimusta (naerab).

Kristel: Klambripüstoliga särgi selga kinnilöömine oli üks leebemaid variante.

Miks sa seda tegid?!

Tanel: Ma ei tea, lihtsalt oli vaja.

Kaua sa seda valu kannatasid?

Tanel: Ei teagi…

Kristel: Tal ei ole ju üldse valus.

Tanel: Mul on see häda jah. Väiksena minuga kogu aeg juhtus igasuguseid asju ja füüsiline valu pole minu jaoks teema. Kannatan seda päris hästi. Mul oli vaja näidata, kuidas ma ei tunne füüsilist valu.

Kui sa lõpetasid joomise ja muutsid täielikult oma elustiili – mõjus see teie suhtele kui restart?

Tanel: Ma arvan küll! Tunnen ise, et olen läinud palju rõõmsamaks ja muutunud samasuguseks, kui ma olin kahekümneaastasena. Tunnen asjadest jälle rõõmu ja oskan hinnata väikseid asju. Näiteks, naeran nüüd naljade üle siiralt. Varem naersin naljade üle vaid jommis peaga, kainena olin ülitõsine. Asjad ajasid närvi ja inimesed ajasid närvi. Mulle tundus, et mul on nii vähe aega, kuigi ma tegin sada korda vähem asju, kui praegu.

Kristel, mida sina arvad?

Kristel: Elu on muutunud rahulikumaks. See on olnud väga suur kannapööre. Südamerahu on saabunud, ma ei pea enam muretsema. Täna Taneli sõna maksab. Kui ta mulle midagi ütleb, siis ta peab oma sõna ka.

Tanel: Jah, varem andsin kergekäelisemalt lubadusi. Näiteks ütlesin, et lähme pühapäeval kinno, aga kui sul on olnud nädalavahetusel viis kontserti, siis sa lihtsalt oledki läbi ja ei jaksa kuhugi minna. Ja kui ma sinna ikkagi läksin, siis jäin seal lihtsalt magama.

Kristel: Ükskord oleksime olnud kinos minu seanssi jutti, sest Tanelit oli praktiliselt võimatu ülesse saada. Kui Tanel juba magama jääb, siis tavaliselt ei ärka ta enne kui uni on täis magatud.

Kuidas sulle uus Tanel meeldib?

Kristel: Uus Tanel on kindlasti elurõõmsam.

Tanel: Soeng on šikk (naerab).

Kristel: Kui võrrelda sellega, mis tal alguses oli, kui me tuttavaks saime, siis muidugi. Tal oli jube pats. See mulle üldse ei meeldinud ja ta lõikas selle kodus minu ees kääridega maha. Mul on isegi juuksetutt ilusti ära pakitud.

Olen Taneli üle väga uhke. On tore näha, et ta on justkui iseendaga sõbraks saanud. Samuti on ta üles leidnud meelekindluse ja tal on mingi siht silme ees, kuhu ta soovib jõuda. Uus Tanel on tasakaalukam, härrasmehelikum, ma pole nii elegantset Tanelit veel näinudki. Ta on endaga rahu sõlminud. Iseloomult on ta suures osas endine, keevaloomuline, impulsiivne. Aga ma ei ütle, et see on halb, see on väga tore. Ta ei ole muutnud igavaks! Temaga saab nüüd väga palju rääkida, tal on aega süveneda teatud teemadesse. Ainuke miinus on see, et aega, mis oleks meile kahele, pole juurde tulnud. Aja eest pean võitlema!

Tanel: Või maksma (naerab).

Kristel: Jah, ma pean teda tellima.

Tanel: Ütleme nii, et aega on mul endiselt vähe. Nüüd olen kodus veel harvem, varem olin seal vähemalt pohmellidega. Nüüd olen kogu aeg ära kas trennis, koolis või kontserdil. Just ütlesin Kristelile, et teen uue nädala plaani ja kirjutan sinna meie koosolemise aja sisse.

Kristel: Kui läheme koos välja, siis pean arvestama, et on palju inimesi, kes tulevad meie juurde ja tahavad Taneliga pilti teha ja juttu rääkida. Vahepeal mulle tundub, et ma ei saagi temaga kuskil koos olla, ainult kodus, sest väljas on tuhat inimest, kes tahavad temaga suhelda. Vahest on nii, et läheme mõnele üritusele koos, kuid saame kokku alles lõpus enne koju minemist. Kui me presidendi vastuvõttudel käisime, siis kõik tulid Taneliga rääkima ja üks inimene, kes seisis meie kõrval, ütles: Tanelil tuleb oma vastuvõtt teha.

Tanel: Tundus jah, et meie külaliste nimekiri president Ilvesega suures osas kattus (muigab).

Kristel: Välismaal olles on kõige lihtsam, seal on vähemalt meie aeg. Maal on ka tore, kui me käime, seal on oma koht. Oma peidupaik.

(kristjan lepp)