4
fotot
Jaga:     
Kroonika

Ande Arula kantristiilis meheleminek Ranna rantšos

Kaheksa aastat tagasi tõsielusarjas „Võlast vabaks“ osalenud Ranna rantšo perenaine Ande Arula (51) abiellus Jevgeni Baikoviga (40). Kantristiilis korraldatud peole oli kutsutud paarsada külalist.

Anton Hansen Tammsaare kirjutas: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.“ Ande, kes on oma Ranna rantšosse pannud kogu hinge – ta rügab seal hommikust hilisõhtuni –, oli kümme aastat abielus vägivaldse mehega. Pärast seda mõtles ta, et jääb elu lõpuni üksikuks naiseks, aga elul oli varuks üllatus – ta leidis suure armastuse oma kodus, kartulipõllu pääl.

Kuidas te tutvusite?

Me saime tuttavaks kaks aastat tagasi augustis. Korraldasin Ranna rantšos vallaliste laagri. Ma olin äsja üksikuks jäänud ja arvasin, et ei vaata enam kunagi ühtegi meest. Pealegi, Jevgeni on lühikest kasvu ja mina käisin siis veel killer-kontsadega ja vaatasin talle ülevalt alla. Heal juhul ühe tantsu sobis mul temaga tantsida. Aga seda panin küll kohe tähele, et tal on väga kerge tantsujalg. Lisaks paistis silma tema heasüdamlikkus ja viisakus kõigi naiste suhtes.

Teisel kohtumisel panin tähele ka seda, et kui mõned sõbrad tulid minu juurde sauna, siis tavaliselt jäi see koristamata, aga kui Ženka (Ande hüüab Jevgenit Ženkaks – N.K.) oli kaasas, siis oli alati maja koristatud.

Ja siis tulid kartulivõtutalgud. Esimesel päeval läks traktor katki ja kartulid jäid lõpuni võtmata, kuid järgmisel päeval oli just Ženka see, kes seisis selle eest, et töö saaks lõpuni tehtud. Esimesel päeval oli põllul ligi kolmkümmend abilist, kuid teiseks päevaks jäi vaid viis meest, mina ja minu tütar. Ženka oli üks usinamaid töömehi, just seepärast läksin tema kõrvale kartuleid korjama. Me kogemata põrkasime peadega kokku, kogunisti kolm korda järjestikku. Mina küsisin, kas sul on lapsed, saame sugulasteks? Tavaliselt nii öeldakse, kui lüüakse pead kokku. Naersime ja tegime tööd edasi.

Kui töö sai tehtud ja inimesed hakkasid lahkuma, siis nagu meil sõpruskonnas on tavaks, kallistasin kõiki. Kallistasin ka Ženkat. Kurjam, kui see käed mu ümber pani, käis mul kerest selline löök läbi! Selline keemia! See oli minu jaoks suur üllatus, sest armun väga raskesti. Ausalt öeldes oli see teine kord elus, kui armusin.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse