2
fotot
Jaga:     
Kroonika

Koolidirektorite vembud | Hendrik Agur: "Palun vabandust, kallis õpetaja! Võib-olla ma enam nii ei teeks."

Tunnustatud koolide direktorid räägivad avameelselt oma koolitempudest – ka nemad olid kunagi lihtsalt lapsed, kes tahtsid teha pulli ega olnud alati eeskujulikud.

Gustav Adolfi Gümnaasium, Hendrik Agur (51): „Pean ütlema, et oma põhikooliaegseid klassitunnistusi ma kõige uhkema tundega ei eksponeeriks. Hinded veel, aga käitumise hinnet üle rahuldava mul vaevalt võis leiduda. Meil oli selline lugu, et hankisime poistega – no see võis olla neljandas-viiendas klassis – koolimaja võtme ja käisime hilisõhtutel koolimajas kondamas. Maru põnev oli minna aulasse ja seal klaverit klimberdada. Või siis üles pööningule kunstiklassi, kus olid suured filmikaamerad, millega näidati aula seinale kino. Siis korraldasimegi omale filminäitamist. Huvitav oli see keerukas aparaat tööle saada ja me saimegi, aga ilma helita, sest heli jaoks oli eraldi kinovõimendus, millel oli aga lamp läbi põlenud.

13-aastaselt otsustasin poole aasta pealt kooli vahetada, sest kangus ajas üle ääre. Hakkasin käima 8-klassilises maakoolis, kuhu oli väikelinnast kakskümmend kilomeetrit mööda kruusateid. Käisin motorolleriga, aga toona oli roller Elektron 150 cm3 silindrimahuga ja selleks pidi omama A-kategooria juhiluba. Mul ei olnud aga aega oodata oma 16. sünnipäeva. Nii väga tahtsin ju sõita. Pealegi andis sõit vabaduse. Õpetajad said teada, et sõidan ilma juhiloata ja sellest tuli pahandus. Olin ju just paha poisina maakooli tulnud ja tingimuseks oli, et olen igati tubli ja korralik. Lubasin siis enam mitte juhiloata sõita. Aga sõidukihk ei andnud rahu ja lahendasin asja nii, et sõitsin ikkagi edasi, kuid jätsin rolleri klassiõe taluhoovi ja tulin viimased paar kilomeetrit jalgsi. Kahjuks pean tunnistama, et aeg-ajalt ajasin ka isa Moskvitši garaažist ära ja tulin sellega kooli. Kuid pärast tuli auto alati hoolsalt puhtaks pesta, sest see sai poristel maateedel ülepeakaela mustaks. Südametunnistus piinab siiamaani, et nõnda isa tagant võtsin. Ta vist midagi ka aimas, aga otseselt välja ei näidanud, sest vargsi oli tal ilmselt hea meel, et olin päris iseseisvaks saanud.

Keskkooliõpilasena meeldis mulle kõige enam kirjandus. See oli ka ainus aine, milles olin viieline. Meil oli noor kirjandusõpetaja, äsja ülikooli lõpetanud. Pidime läbi lugema Aadu Hindi „Tuulise ranna“ kolm köidet. Mina aga lugesin vabatahtlikult ka neljanda köite. Tunnis arutledes selgus, et õpetaja ise ei olnud neljandat osa lugenud ja ma võtsin ta haledalt vahele. Sattusin sellest olukorrast nii hasarti, et mõnuga jutustasin kokkuvõtet osast ja innustasin õpetajat arutlema, aga ta ainult punastas järjest enam. Panin ta väga rumalasse olukorda. Ma arvan, et ta tahtis sel hetkel maa alla vajuda. Palun vabandust, kallis õpetaja! Võib-olla ma enam nii ei teeks. Aga kokkuvõttes oleks tal olnud lihtsam tunnistada, et olen alles üliõpilane ja kõiki osi pole veel jõudnud lugeda. Tema aga tahtis jätta mulje, et teab kõike.“

Uudista teiste tuntud koolidirektorite vempe värskest Kroonikast!

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid