2
fotot
Jaga:     
Kroonika

ŠAMPANJAD EI PAUGU | Tanja tähistab pulma-aastapäeva kuiva kurguga!

Eestimaa pidude ühe nõutuima bändi Swingers selle suve hitt kannab nime „Despacito“ – hispaania keeli aeglaselt. Lauljatar Tanja Mihhailova-Saare suvi paistab küll olevat kõike muud kui aeglane, vastupidi – kiire-kiire-kiire tempos kihutavat. Muu hulgas laiendas ta oma haaret, ka näitlejana – muusikalitähena hinnas näitleja tegi debüüdi valmivas mängufilmis „Klassikokkutulek 2“.

Milline on olnud sinu selle suve ägedaim meeldejääv päev?

Oi, mul jäävad meelde ikka hetked, kus ma laval olen pigem! Need päevad teevad mind väga-väga õnnelikuks, mil saan laval esineda. Kõige värskem ägedaim mälestus on Swingersiga esinemiselt Kuressaare merepäevadel. Publikut oli meil seal nelja tuhande inimese kandis, ja kõik olid nii vahvad – laulsid-elasid hästi kaasa ja ilm oli ilus. Laval oli nii äge tunne olla, et ei raatsinud kuidagi sealt maha minna. Nii tuligi kontsert 35 minutit pikem, kui oli ette nähtud.

Ettepanekut täispikas filmis kaasa mängida ei tehta ka iga päev…

(Naerab.) Seda küll, aga see tehti juba varem, võtted olid nüüd suvel.

Kui meeldejääv oli see hetk, kui režissöör Rene Vilbrelt kutsungi said?

Rene kirjutas mulle, et tahab pakkuda mulle oma filmis rolli. Muidugi ma olin huvitatud. Aga tahtsin, et ta enne jutustaks mulle natukene, milles see roll seisneb. Saime kokku ja rääkisime. Tegelikult tunneme Renega teineteist päris hästi minu Eurovisioonil-käigu ajast.

Milles seisneb see roll? Kehastada vastupandamatult suurt ahvatlust filmi peategelastest kolmele mehemürakale?

Põhimõtteliselt ahvatlust, jah. (Naerab.) Nii-öelda väga naiselikku naist…! Küll mitte iseennast, mis on ka päris värskendav, sest ma olen päris palju mänginud seriaalides ka enam-vähem iseennast. Aga siin ikka, pehmelt öeldes, natukene julgemat ja ka julmemat karakterit, kui ma ise olen. (Naerab.) Ütleme nii, et mina ei ole meestega nii aktiivselt „külalislahke“ olnud.

Muusikalide ja seriaalide järel on see su näitlejadebüüt täispikas filmis.

Jah, seriaalidest oli mulle esimene „Kodu keset linna“. Hiljem olen kaasa teinud ka „Naabriplikas“ ja seriaalis „Päikese poole“, mida käisime tegemas Prantsusmaal. Natuke nipet-näpet episoodilisi ülesastumisi siin-seal. Aga nüüd esimene päris film – olin hästi põnevil, kuidas kogu see filmitegemise köögipool võtteplatsil välja näeb.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid