2
fotot
Jaga:     
Kroonika

Näosaates startiv Daniel Viinalass: „Meie suhtele Eleriga said vanemad pihta enne kui me ise.“

„Mõtlesin noores eas kibestunult, miks mul peab nii palju piire ja reegleid olema, kui teised võivad teha ükskõik mida. Nüüd oskan näha, miks mu vanemad nii tegid, ja olen neile tänulik selle eest,“ sõnab Daniel Levi Viinalass.

Sügisel astub populaarses telesaates „Su nägu kõlab tuttavalt“ võistlustulle Daniel Levi Viinalass (29), kes on pidanud oma lühikese, kuid lennuka karjääri jooksul muusikuna ka madalseisudega silmitsi seisma.

„Olen saanud sellest üle, et pean ainult hitte välja laskma,“ sõnab Daniel nüüd. Viinalass sai oma vitsad kätte pärast konkurssi Eesti Laul, kus teda ja tema bändi saatis edu lauluga „Burning lights“. Sealt tekkis ka tunne, et nii lihtne see ongi ja – iga lugu saadab edu! Ent järgmist laulu ei saatnud enam edu, raadiotes seda ei mängitud ja Danielil tekkis küsimus – mis siis nüüd ei tööta?

Lõpuks mõistis Daniel, et hoopis tema enda hoiak ei tööta! Ta otsis muudkui hitti ja tähelepanu, õige motiiv oli paigast ära. Täna on Viinalass õppetunni võrra targem ja teab, et muusikat tuleb teha ausalt, siiralt, südamest, sest inimesed tajuvad ja tunnevad ära, kui mingi asi on loodud lihtsalt teatud valemi järgi…

Kas sinu energial ja rõõmul on ka teine pool?
Minu teine pool on tagasihoidlik ja iseendasse vaatav. Kui tahan võtta aega iseenda jaoks, lülitan telefoni välja ega viitsi suhelda. Energiat saan siiski teistelt inimestelt, naudin inimestega koosolemist. Samas olen näinud seejuures, et minu oht on, et ma ei võta aega iseenda jaoks. Kuud mööduvad ja ma pole saanud korralikult mõelda omi mõtteid. Kogu aeg on action. Iseenda ja oma mõtetega olemist ei tohi unustada.

Nendes hetkedes tunnevad sind kõige paremini perekond ja Eleri?
Me Eleriga naudime seda, et kodus, jalutamas või rannas ei ole sellist ameeriklaste teemat, et kogu aeg peab keegi rääkima – peaasi, et vaikust ei oleks. Meie naudime vaikust ja teame, et see ei ole maailma lõpp, kui me ei räägi. Perega meil vaikusemomenti ei teki, kõik räägivad.

Abiellusid kuus aastat tagasi suvel. Mäletad sa hetke, kui Elerit oma perele tutvustasid?
Olime sõbrad juba teisest klassist, seega esimest hetke ei mäleta, kuna sellest on kakskümmend aastat möödas. Küll mäletame mõlemad, et meie vanemad kohtusid teise või kolmanda klassi klassiõhtul, kus pidime oma vanematele singivõileibu tegema. Nad istusid ühes lauas ja ajasid juttu.
Meie suhtele said vanemad jälile enne, kui ise saime. Olime aasta parimad sõbrad, nagu sukk ja saabas, suhe oli aja küsimus. Kui me neile oma suhtest lõpuks rääkisime, tuli vanematelt vastuseks, et me juba teadsime.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse