2
fotot
(Ardo Kaljuvee)
Jaga:     
Eesti

Anne Veesaar: kõik mu lahkuminekud on olnud õiged valikud. Aga nüüd ei ole mul enam midagi valida

„Tegelikult on, jah, nii, et selle ühe kuu jooksul enne mu juubelit on juhtunud ühed pulmad ja kahed matused,“ tõdeb Anne Veesaar (60). „Päriselt „pulmad ja matused“ – näe, elu ongi selline. Kui juhtuma hakkab, siis kõike ühekorraga. Aga sellistel hetkedel tunnedki, et sa elad. Tegelikult.“

„Oi, Anne Veesaar on meil ju oma inimene! Käib siin majas joogatrennis. Küll tema juba teab, kuidas hoovi sisse parkima pääseb,“ noogutab valvelauatädi heakskiitvalt.

Kui maja katusekorrusel Kroonika toimetuse rõdul intervjuuks platsi võtame, õpetab Anne: „Nii, tuul puhub, pane diktofon mulle lähemale!“ Anne teab. On ju üheks tema üheksast ametist olnud kaaneintervjuude kirjutamine ajakirjale Tiiu. Aastate jooksul on ta portreteerinud seal kümneid ja kümneid meie esinäitlejannasid. Oma elulooraamatu „Elus, see on kõige tähtsam“ avaldas Anne kaheksa aastat tagasi. Milliseid pöördelisi peatükke on ta sel elukümnendil juurde elanud?

Sinu õpetaja Merle Karusoo on öelnud: „Eluloost saab hakata rääkima alles pealt-viiekümneste puhul. Seni inimene alles elab, vormib veel oma elu lugu.“ Kuidas sulle nüüd 60 piirilt tundub – on su õpetajal õigus?

No muidugi on, jumala õigus. (Naerab.) Karusoo on ju nii palju eestlaste elulugusid uurinud ja teab. (Kohkudes.) Issand, ta ei öelnud seda ju minu raamatu kohta, ega ju!? Millal see elulooraamat mul ilmuski? 2009 vist, 52aastaselt. Järelikult õiges eas! (Naerab.)

Kuigi tänases päevas on seda juba endalgi natuke naljakas lugeda. Sest tegelikult olen ka pärast raamatu ilmumist ju elanud. Ja on juhtunud veel nii palju asju. Noh, las seal raamatus siis olla vahekokkuvõte, mis ma oma elust tollal mõtlesin, ega ma seda enam tagasi võtta saa.

Seda küll, et mida ma olen saanud kogeda, mida tunda – palju ma selle üle üldse järele mõtlesin nooremast peast! Siis on ju veel tuhat kompleksi ja ennast tagant piitsutavat mõtet peas. Pead kogu aeg nendega toime tulema. Selle asemel, et lihtsalt vaadata ja võtta vastu, mida elu pakub. Nautida seda, mis see ka poleks.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid