2
fotot
Jaga:     
Kroonika

Jaan Tätte esimene mälestus jaanipäevast: "Värisesin lapse moodi."

„Paradiisi tunne tabab mind keset ookeani. See ääretuse tunne, kus sa ei näe, mida inimene on ehitanud või loonud. Seal on kõik miljard aastat samamoodi olnud. Meri on sama, lained samad, värv merel sama. Kaovad kõik piirangud ja ajal puudub mõõde. See on jumala puudutus ja seda ma sinna otsima lähengi,“ räägib merel õndsaks saanud armastatud laulja ja merekaru Jaan Tätte jaanipäeva eel.

Purjekas Nordea, mis viis aastat tagasi tegi tiiru ümber maakera, seisab Käsmu lahe vaikses lainetuses. Pardal Jaan Tätte (53) sõprade Marko Matvere, Raul Normaku ja kapten Toonart Rääskiga. Öö läbi on nad Piritalt Käsmu poole sõbra peole teel olles naernud asjade üle, mis ümberilmareisi tehes olid väga halvad. Täna tunduvad need naljakad.

Viisteist aastat tagasi, kui olid 38, rääkisime intervjuus su toonastest hirmudest – eelseisvast võimalikust keskeakriisist. Elad nüüd keskeas. On siis kriis või ei?

Kui see on kriis, siis sellises kriisis tahaks ma olla. Kriisi, mida oleksin tundnud ea tõttu, ei ole mul olnud, kuigi oli suur vahe, kui sain 40 ja kui sain 50. Nelikümmend saades hüüdsid sõbrad: tere tulemast klubisse, küll on tore! Ma ei uskunud nende juttu, aga tegelikult oli 40 ja 50 vaheline aeg minu elus äge periood. 50 saades ei hüüdnud enam keegi, tere tulemast. 50. eluaastaks ongi juba kõik teistmoodi, nii töö kui elu mõttes. Selleks hetkeks pead aru saama, et kõik suured asjad on tegelikult selja taga ja sa ei saa enam unistada, et kõik on veel ees. Neljakümneselt on teadmine, et jõuad veel, aga peale 50 on tore, kui keegi midagi suudab. Siis ei ole enam eesmärk ennast tõestada. Tiibeti mägirahvaste keskel külas olles küsisin neilt nende vanust. Nad vastasid, et ei tea, kui vanad nad on. Ise arvasin tänaseni, et olen 50, aga kui ütled, et olen 53, ju siis olen. Ma ei mõtle sellele.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid