4
fotot
Jaga:     
Kroonika

Ita Ever: "Mind häirib, et ollakse natuke ülbed."

2014. aastal pälvis Ita Ever Eesti meelelahutusauhinna elutöö eest ja sedapuhku meenutame intervjuud preemia üleandmise hetkel!

«Ma olen alati armastanud huumorit, head nalja, häid anekdoote. Sellepärast on mul eriti hea meel saada tunnustust ja võtta vastu just meelelahutuse auhinda. Ja ma tänan kõiki, kes selle kauni meene minuni saatsid, tänutäheks elu jooksul tehtud naljade eest. Minu kummardus ja tänud teile!»

Kroonikal oli au. Eesti meelelahutusauhindade galale peaauhinda elutöö eest vastu võtma Ita Ever (83) paraku ei pääsenud. Nii kutsus Eesti grande dame meid talle kroonimisõuna üle andma Draamateatrisse. Sest kus mujal ikka kui publiku ees! Ja talle 61. hooaega kodulavaks olnud esindusteatris. Pärast etendust «Tuhk ja akvaviit», kus igihaljal Ital aastal 2014 on mängida koloneliproua peaosa. Ja eesti meelelahutuse valitsev «kulla koloneliproua» on Ita jätkuvalt ja vankumatult.

(KRISTJAN LEPP)

Meil on hulk näitlejaid, kes meid teleseriaalides ja -sketšides hästi naerutavad. Aga teatrilaval, klassikalises salongikomöödias ei paista teile puänteerimisoskuses vastast. Kust selline täpsus – Moskva teatrikoolist?

Oh, mis siin Moskva! Ei usu. See Moskva kool oli mul sada aastat tagasi (Ever lõpetas Moskva Riikliku Teatriinstituudi (GITISe) Stalini surma kevadel 1953 – toim). Kui ehk tõesti – mingi väike vana hea klassikalise komöödia näitleja algeke, see võis ju sealt mulle külge jääda küll. Pigem, mina olen oma elus alati niisugune inimene olnud, kes on tähele pannud. Või vähemalt teinud enesele ülesandeks tähele panna teiste inimeste käitumist elus. Kõnemaneeri, käitumist, esinemisoskust. Küllap see siis on mulle näitlejana laval kasuks tõusnud. Pluss see, et mul on olnud võrratud lavapartnerid. Eesti härrasmeestest Ants ja Olev Eskolast peale. Heino Mandri, Einari Koppel… Neilt oli väga palju õppida, kõrva taha panna. Võib-olla siis sealt mu oskus kõike seda ja neid enda ümber niimoodi enesele teadvustada. Näitlejana laval olen ma resümee kogu oma elatud elust ja kõigist kohatud inimestest, arvan mina.

Aastakümneid kõigi meie meelt lahutanud – kes on hästi teie enda meelt lahutanud, teid südamest naerma saanud?

Ütlen ausalt: eks ikka Vana-Baskin. Paremat pole olnud. Ükski teine ei ole mind nii südamest naerutanud, vist… Ja loomulikult, eks elu ju muutub. Praegune nali on teisem, mis mulle vahest peale ei lähe. Ja ma nõustun teiega – jah, tehakse nalja, aga just see puänteerimisoskus on natuke nadi. Kui tuleb näitleja lavale ja räägib sulle: et läksid kaks meest, või oota… ei old kaks, aga see polegi tähtis – ei, ikka kaks meest oli, ja igal juhul on see väga nalja - kas lugu. No mis nisuke naljategemine ka on või maksab, eks ole. Ja mis mind veel mõtlema paneb. Et ollakse… no kuidas ma nüüd seda nüüd korrektselt ütlen. On teil aega mind kuulata?

Jaa, absoluutselt ja tänulikult.

Mind häirib, et ollakse natuke ülbed. Jutumärkides. Vahel, kui suunad või püüad ütelda ja suunata, siis ega see ei meeldi. Ma saan aru, et noortel on oma arusaam, ja naljad on teisemad. Aga ma ootan seda aega, kui … kõik see seks niimoodi oma kõige labasemast olekust taandub. (Naerab.) Ei, mulle on seks eluaeg meeldinud. Aga meie Eesti suure vabadusega on «altpooltsaba» naljade üleeksponeerimine labaseks kiskunud. Ja mis ma veel tahan öelda… Hiljuti oli mul üks hea tuttav oma lapsega Draamateatri saalis etendust vaatamas. Ja tema laps olla siis ühe meie meesnäitleja kohta imestanud: oi, miks see onu on nüüd siin, tema peaks ju olema telekas, seal seriaalis… Lapsesuu ei valeta, no ütelge mulle üks teleseriaal, kus seda Onu poleks! Ja olgu siis pealegi, et see meie «Tuhk ja akvaviit» Draamateatris praegu – materjali, mida mängida, seal suurt ju pole. Selle näidendi kirjutas ju üks soomerootsi lavastaja. Et tema näitlejannast abikaasal midagi teatris mängida oleks…

(KRISTJAN LEPP)

Ega ükski komöödia, olgu teatrilaval või kinoekraanil, elu enese vastu saa. Mõni anekdootlik seik elust enesest – mis on teiega juhtunud, või mida olete pealt näinud?

Ei no niimoodi «käsu peale» ei tule mul küll ühtegi nalja meelde. Jään vastuse võlgu, jätame teiseks korraks…

Elanud ja armastanud naisena, klammerduma - ta mitte üksnes näitlejannana teatri külge?

Ääh, ei-ei! Nii ei saa ka öelda. Kirjutada. Üheksakümmend protsenti olen ma ikka elanud teatrile ja teatris, olnud teatri külge klammerdunud. See on mu eraelu võib-olla ka kihva keeranud, aga… Ma ei kahetse. Ei, ma lihtsalt ei oska öelda. Eluretsepti. Olgu naise või näitlejannana. (Naerab.) Tegelikult ma olen ju laisk. Ma pean ennast jubedalt tagant sudima. Ma olen mugav, ma olen maias. Ma olen suht üldse mitte… Ma ei kuulu üldse ega allu… mingisugusele GOSTile, nagu Nõukogude ajal öeldi. Olen lihtsalt elanud ja… Ärge küsige – ma ei oska retseptiküsimustele vastata. Ausõna, ei oska. No vaat seekord siis niimoodi, kuulmiseni ja nägemiseni!