5
fotot
Jaga:     
Kroonika

Evelin Võigemast - naine, kes rõõmus juubeldab ja vihas plahvatab!

«Teinekord võin kiirelt plahvatada, mõtlemata tagajärgedele. Kuid arvan, et oskan oma vigu tunnistada ja kindlasti ka vabandada,» ütleb näitleja Evelin Võigemast, kelle Kroonika lugejad hääletasid Aasta Meelelahutajaks 2013. Meenutame temaga tollal tehtud intervjuud!

Tallinna Linnateatri näitleja, ülimenuka saate «Su nägu kõlab tuttavalt» võitja Evelin Võigemast (32) nimetab end tagasihoidlikult tavaliseks inimeseks. Naiseks, kes lubab endale väsinuna habras olemist ja hea tujuga lõbusalt ringi lendlemist. Ta on naine, kes võidurõõmus juubeldab ja vihapurskes plahvatab. 

Millised meeleseisundis sa hetkel oled?

Ma olen väga heas tujus, suurepärases meeleseisundis. Mulle meeldib rõõm ja see, kui ma suudan seda kellelegi valmistada. Aga samas annan endale täiesti aru, et see on vaid hetkeks – see on nüüd siis minu 15 minutit! Jalad tuleb ikka kindlalt maas hoida. Tähelepanu vaibub üsna pea ja siis on hea oma teomajakesse tagasi tõmbuda.

Mu esimene mälupilt sinust pärineb mängufilmi «Stiilipidu» võtteplatsilt. Olid siis 24aastane elav ja kelmikas tüdruk, kes naerutas enda ümber kõiki. Oled sa jätkuvalt seltskonnahing, kelle juurde kogunetakse?

Ma arvan, et paistan väljapoole oluliselt energilisem ja emotsionaalsem, kui tegelikult olen. See ei ole edvistamine, kui ma arvan, et olen tavaline inimene. Oskan natuke laulda ja teatrit teha, aga kuna ma armastan seda, mida teen, siis jaksan ka palju.

Mulle ei valmista suhtlemine probleeme, ka võõras seltskonnas mitte, aga mida aeg edasi, seda enam tõmban end üksindusse. Keskkooliaegadest ei mäleta ma näiteks üldse, et oleks tahtnud üksinda olla. Nüüd tekitan endale täiesti tahtlikult üksi-olekuid. Ma lähen üksi kinno või üksi sööma – iseendaga on kuidagi mugav olla. Aga muidugi, kui on seltsielu, siis mina nurgasistuja ei ole. Samas võib seltskond ka väsitada ja hetkel kulgengi ma rohkem trajektooril töö ja kodu.

(Kristjan Lepp)

On see su lemmikteekond?

Kindlasti, ehkki mingis mõttes on see seotud ka kohustustega, aga need on väga meeldivad kohustused. Ma isegi ei mäleta, millal mind oleks tabanud reede õhtul tunne, et oh, nädalavahetus, nüüd saab pidu! Need mõtted on jäänud minu 20ndate eluaastate algusesse. Kui nädalavahetusel etendust ei ole, olen lihtsalt mõnusalt kodus.

Emotsionaalsed inimesed saavad kiirelt tühjaks. Milline sina väsinult oled?

Olen tavaline hall kuju. Ma olen ammu aru saanud, et enam ei pea kogu elu minu ümber tiirlema. Ma ei pea olema maailmanaba ja neid olukordi, mis tühjaks imevad, püüan ma teadlikult kontrolli all hoida. Muidugi on tööga seotud salvestuspäevad pikad, aga seejärel tõmban ma juhtme välja, olen inimestest eemal ja lihtsalt magan.

Väsimusega käivad kaasas salapahed. Millised need sinul on?

Ilmselt see, et väsinult olen ma üsna ebameeldiv inimene. Kui sa küsiksid minu kohta mu emalt, oleks tema aus vastus, et ta tütar võib olla tujukas, väsinud ja tüdinud. Kõige lähedasemad inimesed, kes lasevad sul olla see, kes sa parasjagu oled, kannatavad alati kõige rohkem. Võib-olla tuleb see mu iseloomust, aga teinekord võin kiirelt plahvatada mõtlemata tagajärgedele. Kuid arvan, et oskan oma vigu tunnistada ja kindlasti ka vabandada.

(Kristjan Lepp)

Väikelaste kõrvalt töötavad emad on elukorralduses geeniused ja eelkõige läbi laste väga haavatavad.

Täpselt aasta tagasi oli mul «ma ei jaksa enam etapp», kus pidin tunnistama, et olen lihtsalt üks naine, kes enam ei jõua. Tasakaalust välja minekuks piisab, kui lapsed on haiged ja pikalt põevad. See käib kuidagi märkamatult, satud rattasse ja välja ei saa. Parem on, kui õpid oma keha kuulma enne, kui asi tõsiseks läheb. Kokkuvõttes läks mul isegi hästi, vajasin rahu ja puhkust ja kui lapsed on terved, oled ka ise terve ja on elu lill.

Lastel on oskus tõmmata fookus õigel ajal õigesse kohta.

Just. Kui elutempo läheb täiesti arutuks, olen ma õppinud käsipidurit tõmbama. Tegelikult ei juhtugi midagi, kui ma nii hullumeelselt ei rapsi. Kuid see teadmine, et võib elada ka rapsimata ja ennast säästes, et kohustusi võib ka delegeerida, ei jõua mulle alati kohale. Kuid kui minu kaardimajake on püsti – kõigil on koht kus olla ja kõik on rahul, panen telefoni hääletu peale ja olen iseendaga. Teen trenni või magan. Minu eriala juures on ajule puhkuse andmine väga tähtis.

Mis sind marru ajab?

Ma olen vist kergesti ärrituv inimene, kuigi tegelikult vaatan maailma läbi plussmärkide. Mulle meeldivad inimesed, kes julgevad oma arvamuse välja öelda ja mulle ei meeldi, kui inimesed on võltsid ja elus näitlevad. Mulle meeldiks, kui meil oleksid korralikud jalgrattateed, aga kuna neid pole, oleme sunnitud sõitma autodega asfaldiaukude keskel. Midagi on meie linnas lahti, kui asfaldiaukudesse juba lilli istutatakse. Aga see meeldib mulle väga! Kui need augud juba on, las siis olla ilusad! Peaks ise ka istutama!

(Kristjan Lepp)

Kui palju sa tulevikule mõtled?

Mul on vist vedanud, aga ma ei ole pidanud tööd küsima ja seetõttu ei koosta ma ka mõttes nimekirja rollidest, mis sinna järgmise kümne aasta jooksul lisanduda võiks. Pean end kulgejaks, kes on lasknud end elul kanda. Püüan jalad maas hoida ja võtta vastu see, mida elu pakub. Mulle tundub isegi veider, kui inimesed koostavad nimekirju soovidest, mida nad elult tahavad. Mina vaatan tulevikku rohkem järeltuleva põlve pilguga – tahan teada, kuhu maailm liigub. Muretsen rohkem ühiskonna pärast, kus mu lapsed kasvavad ja mõtlen, kas nende elu saab olema turvaline.

undefined (Kristjan Lepp)

Loe ka neid lugusid