3
fotot
Jaga:     
Kroonika

AASTA MEELELAHUTAJA 2016 / Tõnis Niinemets: "Viimased aastad on mu elus olnud üsna rajud."

Kroonika jagab taas meelelahutusauhindu ja 2017. aasta parimad selguvad juba 17. mail! Hääleta kohe oma lemmikute poolt meelelahutusauhinnad.kroonika.ee ja võida väärtuslikke auhindu!

Sedapuhku meenutame intervjuud Tõnis Niinemetsaga, kes valiti möödunud Meelelahutusgalal aasta meelelahutajaks ja parimaks seriaalinäitlejaks kuulutatud Tõnis Niinemets. Millise retsepti järgi sünnib Eestis meelelahutaja? Millised omadused on rahva lemmikul?

(Kristjan Lepp)

Mis tunne on olla rahva poolt välja valitud?

Olen sõnatu ja üllatunud, et rahvas just mind valis. Vaata, kes on mu kõrval – Kuldgloobuse nominent Märt Avandi ja viisteist aastat rahvast naerutanud Kristjan Jõekalda! Ja siis tulen mina – see on suur tunnustus! Professionaalses elus ei ole mind varem auhinnatud. See on mu esimene tiitel näitlejana. Esimest korda elus juhtuvad asjad on alati meeldejäävad. „Suure komöödiaõhtu“ finaali lõpphääletuses osales 15 000 inimest. Võib-olla võib tõesti hakata varsti Riigikogusse kandideerima. Kuigi salaja loodan ma, et mind jätkuvalt ei tunta kohvikus ega tänaval ära.

Sa viskasid mõni aeg tagasi Teet Margna ja Kristjan Jõekalda šõus õhku idee, et võiksid koos doktor Viktor Vassiljeviga Teedu ja Kristjani töö üle võtta, saadet juhtida. Kuuldavasti Vassiljev võttiski juba Kanal 2ga ühendust... Mida sa oma populaarsusega peale hakkad?

Sõnal on jõud. Ma tegin seal saates ainult nalja, ehkki tulevikku ei tea me keegi kunagi ette.

Viktor Vassiljeviga jooksin ma kokku Solarise toidupoes. Kinkisin talle oma start-up etenduse piletid ja ootasin teda teatrisse, aga ta vist ei saanud tulla. Sellest on tuliselt kahju, sest see oli meeldejääv etendus. Ootasin teda Arigato keskusesse, kus oli saalis 930 inimest. Ma ei ole varem nii suurele auditooriumile esinenud. Meeldejääv õhtu oli. Tahtnuks öelda: kaunis hetk, sa viibi veel! Nii eriline oli see. Selle võimsa emotsiooni pealt oli isegi kummaline mängida Kohilas, kus oli saalis 270 inimest. Kuidagi väike tundus see ruum ...

Selle kohta öeldakse, et suurte tunnete järgselt võid väikestes asjades kergesti pettuda.

Seda ma ei usu. Minu koduteatris Von Krahlis on 122 kohta ja mulle meeldib seal väga. Populaarsusest rääkides tuleb endale meelde tuletada, et meelelahutusmaailm on alati uue otsingul. Üks hetk võib juhtuda, et Niinemetsa on igal pool liiga palju ja soovitakse uut. Olen sellisest meediakäitumisest teadlik ja seda õnnelikum, et just Von Krahli Teater on minust jätkuvalt huvitatud. Lisaks on mul ettevõtmised Karl Kermesega ja muidugi Kinoteater, mis on mulle väga südamelähedane ja kellele olen tänulik, et nad on mind oma tegemistesse kaasanud.

Kes on need inimesed, kes on sinu arengul risti ja põiki ees olnud?

Tahaks mõelda, et neid ei ole. Ma siiralt usun, et neid ei olegi. Tegelikult on minus väga suur tänutunne nende ees, kes on mind usaldanud ja mulle võimalusi pakkunud. Viimased kolm aastat on mu elus olnud üsna rajud. Ma olen teinud väga ja väga palju tööd. Televisioonist on tulnud naljamehe kuulsus, Von Krahli teatris ma nii suur naljamees ei ole. Kodus olen lihtsalt isa. Rohkem kui kolme aasta eest ei olnud ma isa, naljamees ega tuntud. See on lahe, kuidas elus kõik korraga käib – ühele järgneb teine ja teisele kolmas ja seejuures on asjad ka hästi sujunud.

Mida abikaasa su tähelennust arvab?

Õnneks tunneb ta mind kauem kui kolm aastat ja teab, et mulle on alati meeldinud töötada. Meil on kodus kokkulepe, et varsti võtan rahulikumalt. Lubasin seda juba aasta alguses, kui teatris tükk välja tuli. Teatritükile järgnesid aga komöödiasaate proovid ja salvestused ning siis tuli stand-up ja nii on see aeg läinud. Tegelikult olen ma teda alt vedanud. Lubasin, et suvel puhkame koos, kuigi tundub, et naiste ja meeste nägemus puhkusest on tihti ikka üsna erinev. Naistele meeldib rand, meestele pigem kuhugi autoga sõita. Ma olen Kaalude tähtkujust, ega suuda ise väga tihti asju otsustada. Mulle meeldib läbi arutada, rääkida ja kaaluda, aga kuna puhkust on niigi vähe, püüame selle pere soovide järgi sättida.

Milline näeb välja sinu päev?

Äratuskella ei ole minu kodus vaja. Need on meil naturaalsed. Kaks last. Tütar saab suvel kolmeseks ja poeg sügisel ühe-aastaseks. Kui on prooviperiood, püüan kell üksteist proovi jõuda, aga viimastel aastatel olen hilinenud. Mul on telefoni pandud valmis erinevad põhjad, mida vajadusel kopeerin ja lavastajale saadan: „Vabandust, hilinen 3minutit“, „…5minutit“ ja „…7minutit“. Hilinemise põhjus on argine. Tahan kodus maksimaalselt kasulik olla ja laste õuemineku sättida samale ajale enda minemisega. Aga kui üks laps ei taha õue ja teine jookseb eest... Või on ühe sall ja teise müts kadunud. Siis on kell saanud märkamatult 10.50, mul tuleb ratta selga hüpata ja läbi autodevoolu teatrisse jõuda.

Õnneks on mu kodu heas piirkonnas, Pelgulinnas. Pärast proovi ja enne etendust jõuan koju kas sööma või süüa tegema. Etendusepäeval lähen teatrisse pool kuus. Mul on vaja kolleegidega sellist „tere-tere-kuidas-läheb-tulin-tööle-mis-sul-täna-juhtus“ loba ajada. Teistele on see tüütu, aga mul on seda vaja. Kell kuus hakkan end sättima. Teen hääle lahti, võimlen soojaks, viksin kingad ära, panen riidesse. Lavalemineku eel olen ärev. Ma ei oska seda täpselt seletada, aga süda läheb mul pahaks ja selles tunnen ära, et asi on õige, ja ma lähen lavale.

(Kristjan Lepp)

Sinu stand-up-etendusi saadavad saalist vaimukad repliigid ja aplodeerides seisab publik püsti. Eestis on see pigem erandlik kui tavaline nähtus.

See on võimas tunne ja tõesti mitte harilik asi, kuid selle nimel ma ju töötan ja pingutangi. Olen andnud sellel kevadel ligi kolmkümmend etendust, kõva kakskümmend on neist võetud vastu püsti seistes ja suure aplausiga. See oli vist Tartu kontserdimajas, kus mul tekkis tunne – appi! Seal on mastaapne saal, kõik oli väga suur ja ilus, rahvas seisis ja plaksutas. Aplausi lõppfaasis jõudsin mõttega kuidagi sinnani, et kuulge, ma olen tegelikult ju ikka seesama Tõnis Niinemets, kes on laval väga enesekindel, aga elus siiski tagasihoidlik inimene.

„Ämbrisse astumise ajastus“ avad oma elust mitmeid detaile. Näiteks räägid oma päevinäinud Škodast. Oled sa edulainel purjetades mõelnud vana auto äkilisema vastu vahetada?

Praktilistel eesmärkidel olen autovahetust kaalunud, aga ma ei ole prassiv ega praaliv tüüp. Elan õnnelikku elu. Mitte küll suures kesklinna elamises, pigem väikeses rahulikus korteris ja ma ei saa kuidagi öelda, et minu elus midagi halvasti oleks. Pigem olen ma vahel murelik, et ei oska pidurit tõmmata ja töötan end üle. Luban ja teen liiga palju. Kohati oleks nagu vaja, et ma ütleks rohkem ära. Aga minu „ei“ ei kõla vist väga tugevalt. Ikka arvatakse, et ütlesin „jah“, ja arvestatakse minuga. Pean vist rohkem veenvust harjutama.

Viina sa ei võta. Mis sinu jook on?

Alkoholiga ei ole mul lähedasi suhteid olnud. Ma ei ole mingi pühak, aga lihtsalt ei istu. Minu joogid on alkoholivaba õlu, keefir ja kohv. Vahel kui tuleb õlleisu, vaatan poes ilusaid pudeleid. Olen kaasa ka ostnud, aga kui pudeli lahti teen, saan aru, et see ei ole mulle. Olen alkoholitagi liiga aktiivne ja jutukas. Samas mulle meeldib olla pidutsejate seltskonnas. Purjus inimesed on avatud ja räägivad südamest südamesse. Nendega saab nalja ja mõnikord on see ka irooniline.

Teiste peoliste suhtes on see üsna riukalik käitumine.

Ma olen sõbralik inimene. Üldiselt on nii, et elu on nii kiire, et pärast esietendust väga ei prassita. Järgmisel päeval on tihti telesarja või saate võtted, kuhu ei saa ilmuda magamata olekus, loppis näo või lõhnadega. Need ajad on möödas. Vähemalt noorte näitlejate seas on see küll nii.

Mida sa viimati lugesid?

Häbi öeldagi, aga ma loen häbematult vähe. Viimati lugesin väga intensiivselt ülikooli ajal. Õnneks töörühm, kellega ma koos töötan, on hästi lugeja rahvas. Hetkel on mu öökapil paksemate raamatute asemel lasteraamatud ja ajalehed. Raamaturiiul on mu kodus siiski aukohal. Ise kavandasin ja ehitasin. Raamatuid osta meeldib mulle ka, aga lugemiseni jõuan harvem.

Suzi Vesikuna oli sind raske tagasi hoida. Üks spagaat ajas teist taga. Sa ei ole ju balletikoolis käinud?

Spagaat on nagu soovikontsert – tahetakse näha, kuidas see käib. Esimest korda tegin seda Kertu Moppeli lavastuses „Sinihabe“. Mängisin üht trullakat poissi, kes kadus humoorikalt spagaadiasendis laua alla ära. Seda ei olegi nii keerukas teha. Michael Jackson tegi ka – järelikult on võimalik! Mõjub efektselt!

Üldiselt mulle meeldib end proovile panna ja füüsiliselt keerukaid asju teha. Ma olen lapsest peale kõvasti trenni teinud. Lauatennise treener ladus meile nii tugeva üldfüüsilise põhja, et sada kätekõverdust ei olnud midagi. Kaheksakümmend kätekõverdust ei ole mulle ka praegu probleem.

„Suure komöödiaõhtu“ Suzi Vesik võiks sind miljonäriks teha, aga sina ei taha. Miks?

Mul oleks võimalik temaga hetkel tõesti mõnusalt teenida, aga olen otsustanud, et ei lähe neile rohkem kui kolmekümnele firma suvepäevale, juubelile, sünnipäevale ja tüdrukuteõhtule. „Suure komöödiaõhtu“ järgselt sain kirja ülekaalulise tütre emalt, kelle laps lõpetas tänu Suzile magusasöömise ja hakkas trenni tegema. Suzi on väga kihvt tüdruk ja noorte seas väga popp ja nii ma mõtlesingi, et Suzi missioon on teha head. Eestis on ülekaaluliste laste probleem suur ja aina süveneb. Paastulaagrid on lapsi täis ja kohti pole. Praegu on töös selline projekt, et koos toitumisnõustajate ja liikumisspetsialistidega koostab Suzi toitumissarja, mis peaks aitama meie lapsed nutiseadmete tagant välja, panema rohkem liikuma ja normaalselt toituma.

„Suzi aitab Eesti lapsed korda teha!“ See on oluline, ma usun sellesse ja tahan kaasa aidata.

Millest sa unistad, 2016. aasta parim seriaalinäitleja ja meelelahutaja?

Ma unistan tihti lihtsatest asjadest. Samas olen piisavalt ebausklik inimene, et oma isiklikke soove välja rääkida. Ma olen see mees, kes ripsmekarva leides soovib kohe kiirelt midagi ja enamasti on see seotud mõne käesoleva töö või tegemisega. Laiemalt vaadates soovin ma, et minu tehtu läheks inimestele korda. Tahan, et minu tööst tuntaks rõõmu. Et see, mis ma teen, muudab maailma toredamaks kohaks. Olen küll loomult tagasihoidlik inimene, aga ega see ei tähenda, et mu unistused näitlejana ei võiks suured olla. Esialgu Eesti ja siis maailm. Kõlab ju hästi. Tuleb ikka suurelt ette võtta!

(kristjan lepp)

Loe ka neid lugusid