2
fotot
Jaga:     
Kroonika

SÜNNIPÄEVALAPS RAIVO E. TAMM: "Ema oli 85… Perearst ütles mulle, et pikaealisuse geen on mul mõlemalt poolt olemas. "

Täna tähistab enda sünnipäeva armastatud näitleja Raivo E. Tamm ja sedapuhku meenutame täismahus tema viimast Kroonikaga tehtud intervjuud möödunud aastast!

„Praegu on mul hea meel, kui keegi nädal aega mõne pakkumisega ei helista,“ ütleb Raivo E. Tamm. Vabakutselisena rapsib Tamm nagu orav rattas, nii et on harv juhus, kui ta saab oma üksteist pikka aastat oodatud pisipojale unelaulu laulda

Raivo E. Tamm ja tema samuti näitlejast abikaasa Helena Merzin-Tamm tähistasid juulis oma poja Johannes Hermanni esimest sünnipäeva. Augustis tuli Raivol aga hüvasti jätta oma ema Esta Tammega. Kui publik suundub saalist vaheajale, valdab Tamme tohutu tühjusetunne – neil oli emaga traditsiooniks kujunenud, et vaheajal Raivo alati helistab talle.

Igal hooajal valitakse näosaatesse ka üks vanem ja n-ö paksema nahaga tegija – mullu Sepo Seeman, tänavu sina –, keda tabab žürii halastamatu kriitika. Ühes saadetest teatas Märt Avandi, et laulda võiksid sa ju ikkagi osata… Kuidas sa sellist aasivat kriitikat talud?

Seda ütles tegelikult hoopis Olav Osolin mulle Tarmo Pihlapi paroodia peale – et naljakas oli küll, aga laulda võiks ikkagi osata! Ja siis Avandi, kellele tegelikult esitus meeldis, kordas omakorda irooniliselt Osolini, et no tõesti, Raivo, laulda võiks ikkagi osata… (Muheleb.) Avandi küsis mu käest pärast, et ega sa ju väga ei põe, mille peale mina ütlesin, et ikka põen. Selle peale kostis ta, et väga hea, siis ei põe tema üksi – kui tema saatejuhtimise kohta halvasti öeldakse.

Aga ega ma väga ei talu kriitikat, jah. Ikka solvun, kui žüriiliige ütleb, et tegid, mis sa seal tegid, aga laulda võiks ikka osata. Muidugi on see ennekõike laulusaade, aga… ega seda tore kuulda ei ole.

Kuivõrd sa seda sisimas üle elad?

Ma mõtlen sellele pigem nii, et ehk ongi hea, et žürii mind punktidega ei hellita. Mulle on väidetud, et ma olevat saates publiku lemmik. Kui, siis ehk just sellepärast, et žürii mind väga ei hellita. Kui oleks vastupidi, žürii annaks mulle järjest maksimumpunkte, siis peaks rahvas seda kokkumänguks. Seeläbi, et žürii tõmbab mind traksidest jälle lavale tagasi, ei lase mul väga õhku tõusta, olen ehk tõesti publiku lemmik.

Kuidas sa suhtud sellesse, et kuigi sa ei ole just kõige filigraansem laulja, oled sa ometi esinenud täissaalidele kontsertetendusega, kus esitasid Ivo Linna laule?

Ma ei tea, võib-olla lihtsalt tahetakse näha, kuidas siis Raivo E. Tamm laulab, kuidas tema seda asja teeb. Inimestel on lihtsalt huvi. Ja mind saatnud Super Hot Cosmos Blues Band Eesti Laulul inimestele ju ka väga meeldis. Eks see kooslus kuidagi töötas ja muidugi Ivo Linna nimi ju samuti kutsub.

Sa oled rakkes näosaates, sul on rollid seriaalides „Papad Mammad“, „Kellapid“, „Õnne 13“, “ENSV“, lisaks said sa eelmise aasta juulis taas isaks. Kuidas sa end selle kõige vahel jagad?

Graafik on tihe küll. Aga praegu tundub, et detsembris jääb hõredamaks. Üks teatritöö jääb ära, seda ei õnnestunud ikkagi kokku panna.

Seriaalivõtetega on olnud küll nii, et hommikul juba kell kaheksa tuleb grimmis istuda. Täna kell kaks algab jälle laulutund ja õhtul lähen Tšehhi suursaadiku vastuvõtule – tänu VAT Teatri etendusele „Masohhisti pihtimus“ (Raivo kehastas Tšehhi autori Roman Sikora kirjutanud mõtlemapanevas farsis peaosalist Härra M.`i – toim.). Homme on saatega „OP“ üks asi filmida, seejärel istun autosse ja sõidan Tartusse etendust andma. Öösel jälle tagasi.

Milline isa sa oma pojale oled?

Praegu on Helena ema meil abiks. Ta on olnud pikka aega lasteaiakasvataja ja tegelenud ka erivajadustega lastega. Nüüd on ta pensionil, aga see on täiesti uskumatu, mismoodi ta jaksab ja kuidas tema poisiga tegeleb – see on imetlust väärt! Igal hommikul kui nad teineteist jälle näevad, hakkab õige pea tema ja poisi naeru kostma. Praegu tuleb iga päevaga uusi asju juurde – Johannes Hermann hakkas näiteks juba kümnekuuselt kõndima.

Aga oma sellise töökoormuse juures näen ma poissi küll harva… Vahel harva õnnestub mul siiski talle ka unelaulu laulda. (Muheleb.) Kui oli rahulikum periood, siis laulsin talle õhtuti unelauludeks Ivo Linna etenduse laule. See oli ka hea moment, kus laule harjutada, et need meelest ei läheks.

Oled sa nüüd, viiekümnesena, kuidagi teistmoodi isa, selleks rolliks rohkem küps kui varem?

Ei, ma olen kõiki oma lapsi samamoodi oodanud, kuigi nende sündimise vahed on olnud üsna suured. Aga ei teise tütre ega ka nüüd poja sünni järel ei saa öelda, et see oleks kuidagi teistmoodi olnud. Kõik oli sama armas ja imeline.

On sul iseäranis hea meel selle üle, et ka su ema poisi ära nägi?

Jah, see oli suur asi nii meie kui ka tema jaoks. Me ootasime seda poissi väga kaua, ikkagi üksteist aastat. Et ei tulnud ta meil kohe päris sõrmenipsu peale…

Emaga said sa enne augustikuud kõik jutud ära räägitud?

Jah, kripeldama ei jäänud midagi, aga mingid hetked on siiani päris rasked. Meil oli emaga selline traditsioon, et iga kord, kui oli etendus, ma vaheajal helistasin talle. Nüüd, kui tuleb vaheaeg, ma vaatan telefoni ja… noh… Isaga on jälle nii, et telefonitsi on temaga keeruline suhelda. Ta elas üle ajuinfarkti ja tal ei tule see jutt enam nii hästi, ta ei suuda enam lauseid moodustada. Nii ma siis pigem käin tal külas, istun temaga, räägin temaga niimoodi. Isa elab Mustamäel sotsiaalmajas, ta on 88. Ema oli 85… Perearst ütles mulle, et pikaealisuse geen on mul mõlemalt poolt olemas. Kõik sugulased, nii ema- kui ka isapoolsed on eakaks elanud.

Teed sa ka ise midagi vormispüsimiseks?

Peaksin tegema, aga mul lihtsalt ei jää selleks aega. Kui mul ei ole palju tööd, siis käin Pääsküla rabas kepikõndi tegemas, siis ka söön vähem. Küll natuke üht ja natuke teist – kaalus võtan alla. Kui on palju tööd, söön siit ja sealt, paraku ka kiirtoitu bensiinijaamast, ja midagi füüsilist teha aega ei ole – nii võtan jälle juurde. Sellistel tiheda töögraafikuga aegadel on millegipärast kogu aeg ka selline tunne, et kõht on tühi ega tea, millal jälle süüa saab. Tavaliselt kui on etendusele minek, ei jõua ma enam kodus ega kuskil mujal süüa, haaran aga jälle midagi besniinijaamast… ja etenduse järel koju sõites jääb ju jälle mõni jaam ette.

Nagu orav rattas… Paari aasta eest esitati sind teatrirollide eest isegi riikliku kultuuripreemia nominendiks!

Jah, on olnud küll ka teatrirolle. Näiteks „Masohhisti pihtimus“, mis oli ju täiesti pöörane etendus, ja Teater NO99`s „Tüdruk, kes otsis oma vendi“ – need olid võimsad asjad! (Muheleb.) NO etenduses tuli mul esitada üht vaat et infarkti äärele viivat monoloogi.

Infarkti äärele?

Lavastaja Ene-Liis Semper viis mu tõesti inimevõimete piirini, esitasin monoloogi täie jõuga. Aga nende rollide tulemus oli tõepoolest see, et Vanemuise poolt soovitati mind minu kõikide aasta jooksul tehtud tööde eest teatrites riiklikule kultuuripreemiale. See oli 2014. Nende meelest oli minu teatriaasta lihtsalt niivõrd silmapaistev. Ma tunnen, et ma olen praegu näitlejana laineharjal nii teatris kui ka teles.

Sinu parim aeg eales?

Tundub küll. Ma ise väga loodan, et minu veel paremad ajad on ka alles ees. Kui vaid tervist jaguks! Ma kurbusega näen, kui vähe on Eesti teatris vanu mehi. Mulle selline asi ei meeldi, kui etendustes pannakse noorele mehele hall parukas pähe ja habe ette – selles rollis võiks päriselt olla vanem mees.

Ma olen vaadanud nõukogudeaegseid filme, nagu „Mehed ei nuta“ jne. Võta ükskõik mis film sellest ajast, ja sa näed, et neis osaleb galerii 60+, 70+ ja isegi 80+ härrasmehi! Iseenesest ju veider – selja taha oli jäänud Teine maailmasõda ja kõik see, mis vene ajaga siin Eestis kaasnes, aga filmides on kõik vanad nii heas vormis! Kusjuures üles astub veel nii palju erinevaid karaktereid. Aga nüüd, kus oleme pikka aega elanud turumajanduse viljastavates tingimustes, elustandard on kõrgem, pole selliseid mehi võtta.

Millega sa oma fenomeni seletad, miks sulle nii palju pakkumisi tehakse?

No tegelikult on ka minu elus olnud aegu, kus keegi ei helista ega paku midagi. Olin üsna oma vabakutselise staatuse alguses ja mul tekkis hirm… Olin teinud ühe tüki teatris ära ja istusin kodus – nädal aega keegi ei helista, kaks nädalat keegi ei helista! Praegu on mul hea meel, kui keegi nädal aega mõne pakkumisega ei helista.

See aeg, mil keegi ei helistanud, kestis tookord ehk kuu või paar. Hoolimata sellest ei ole olnud ühtegi teatrihooaega, kus mul ei oleks olnud ühtegi uut rolli. Ma olen need lihtsalt kõik kirja pannud – iga kord on mõni uus roll peale tulnud, tavaliselt kolm-neli, vahest isegi viis.

Aga see tööküllasuse fenomen… Ilmselt on põhjus selles, et ma olen alati üritanud midagi uut ja huvitavat teha. Ma olen isegi õhtuid juhtides vältinud ühe ja sama anekdoodi esitamist, sest võimalik, et keegi on seda juba varem mõnel teisel õhtul minu esituses kuulnud.

Mul on väga hästi meeles, kuidas Ita Ever ühel esietendusel minu käest küsis, et kuidas sa oskad – et jälle on midagi täiesti uut! Mul oli seda muidugi väga hea kuulda. Äkki siis see ongi põhjus, miks mul on nii palju tööd? Et äkki olengi mees nagu orkester, keda võib kutsuda erinevatesse rollidesse?

Minu elu kõige naljakam juhtum sellega seoses on see, kui Üllar Saaremäe kutsus mind Rakvere Teatrisse Sancho Panza`t mängima – ta lavastas Don Quijote`t. (Muheleb.) Aga ma ei saanud minna, sest ka Kalju Komissarov lavastas samal ajal Linnateatris Don Quijote`t, kus mängisin Don Quijote`t… (Naerab.) Kui need etendused oleksid veidi nihkes olnud, oleks paar kuud vahet olnud, ma oleksin neid rolle sisuliselt järjest mänginud. Don Quijote oli minu üks viimaseid töid, kui ma olin veel Linnateatri palgal. Kui mul olnuks võimalus mängida väikese vahega erinevates teatrites mõlemaid rolle, ma arvan, et see oleks läinud Eesti teatri ajalukku.

Kui palju sa rollidega oma peas eelnevalt tööd teed?

Mul on nii (teeb sõrmenipsu). Ma saan näitemängu kätte, loen selle läbi ja juba hakkab roll silme ees jooksma. Juba on tüpaaž olemas, ma tahan kohe teha lavaproove. Ma ei kannata seda laua taga istumist ja arutlemist. Mõnikord on nii, et kuu aega filosofeeritakse, arutatakse, mõeldakse, analüüsitakse, vahepeal loetakse teksti ja siis jälle analüüsitakse, tehakse kuskil suitsunurgas mõtlikult suitsu, arutletakse veel ja hiljem veel kohvikuski… Aga lõpuks jääb vaid kuu jagu aega, et teha praktilist proovi ja lõpptulemus on ikka toores. Ma ei ole näinud nendes tohututes analüüsides kunagi mingit erilist kasutegurit – et nüüd tuli jube hea etendus tänu sellele, et kõik on läbi analüüsitud! Mina olen Komissarovi stiili austaja – pea ees vette, ja hakka ujuma!

Oled sa valmis veel kunagi teatripalgale minema?

Ei, ei taha, ei, ei… Ma olen viis aastat töötanud Vanalinnastuudios ja viis aastat Linnateatris. Mõlemad korrad lõppesid nii, et tundsin, et ma ei taha endale enam ühtegi ülemust – tahan ise otsustada. Ma ei taha, et keegi ütleks mulle, et seda sa ei tohi teha ja sinna sa ei tohi minna. Vanalinnastuudios hakkas mulle tulema kõrvalt väga huvitavaid pakkumisi, Hendrik Toompere kutsus mind näiteks külalisena Draamateatrisse mängima. Mul ei olnud sel hetkel rolli, aga juba järgmisel päeval tekkis siiski seinale käskkiri, kust selgus, et mind oli pandud Jüri Karindi dublandiks. Ütlesin vanale Baskinile, et me ju rääkisime, et ma teen vahepeal mujal, aga… (Raivo teeb korraks üks-ühele Baskini kähisevat häält järele) No jaa, aga Karindi on liiga vana – ma ei saa teda usaldada!

Ja ma pidanuks hakkama ikkagi proovides käima. Siis ma tundsin, et painutada te mind võite, aga maha murda mitte! Tõusin püsti ja lahkusin.

Ka Linnateatri juhtkonnale see väga ei meeldinud, et ma vahepeal midagi mujal teen. Siis leidsingi, et ei, ma ei lähe enam kunagi kellegi alluvusse tagasi (Raivo E. Tamm on vabakutseline näitleja alates aastast 1999 – toim.)

Siis lugesid ka hoogsalt reklaame sisse?

Aastate eest küll üsna palju, jah, aga nüüd enam mitte. Nüüd on teised hääled tekkinud.

Jah, Malmsten kõlas vahepeal ühest reklaamist teise, nüüd Rekkor...

Tookord kutsuti mind seda tihti tegema. Minu jaoks töö on töö, üritan kõike teha sajaprotsendiliselt. Kui tehtule mõelda, siis ainult pulmasid ei ole ma kunagi teinud, see on minu jaoks liiga vastutusrikas, tähtsaim päev ühele paarile ja ma tunnen, et seda ma vist ei oska ega suuda. Aga muidu olen ju teinud esitlusi ja õhtujuhtimisi, konfereerimisi. Ma astun ka siis alati lavale nagu teatrietendusele. Minu jaoks ei eksisteeri sellist asja nagu haltuura, ma ei suhtu ühessegi ülesastumisse kui haltuurasse.

Jah, kõiki neid asju ma olen teinud ja siit-sealt olen ka kuulnud, et sügavate teatriinimeste jaoks ei ole ma tõsiseltvõetav inimene. Juba siis, kui reklaame ja multifilmidele Kanal 2s peale lugesin. Ma tean, et selja taga kutsuti mind ironiseerivalt härra Hääleks.

Nüüd on teised ajad. Vanasti oli Linnateatris näitlejaid, kes ütlesid, et nemad iialgi teleseriaalis ei mängi – aga nüüd mängivad, pole häda midagi. Mina tegin juba siis neid asju, aga toona heideti seda mulle ette.

Sinu sõbrad, kellega vabal ajal lävid, on samuti kolleegid?

Erinevad inimesed aladelt siit ja sealt, kolleegid isegi mitte. Üks tore läbikäimine on mul samuti lavakas õppinud Paul Kuldkepiga. Ta elab praegu New Yorgis ja töötab ÜRO juures. Temaga on mul kihvt side. Kui me käisime Helenaga 2008.aastal Kuubal, rääkisin sellest eelnevalt ka Paulile, kes ütles, et ta tahaks ka seal Tammedega ühe sigari teha. (Muheleb.) Ja Paul tuligi korraks New Yorgist läbi Mehhiko Kuubale – tõmbasime ühes Havanna katuserestoranis sigarit ja ta läks New Yorki tööle tagasi. Ma olin sellest nii vaimustatud, et ma mõnele inimesele nii palju meeldin, et ta võtab sellise reisi ette. Jube lahe!

Viimastel aastatel on tekkinud üks täiesti uus ja tore tutvus Hispaania suursaadiku D. Fernando García Casas`e näol. Ma võtsin eelmisel aastal osa paraadist Kärdlas (Raivo kuulub Kaitseliitu – toim.) ja juhtisin sellele eelnenud õhtul kontserti “Laulud sõduriga“, kus Fernando andis Hispaania saatkonna poolt üle annetuse Carolin Illenzeeri Fondile. Järgmisel päeval toimus Kärdla sadamas presidendi vastuvõtt. Öösel oli mul just poiss sündinud ja kuna jutt sellest oli lahti läinud, siis kõik õnnitlesid – ka Toomas Hendrik Ilves, kes pidas paraadil osalenutele tänukõne. Ta tänas kõiki ja lõpetuseks ütles, et see kõik, millest ma rääkisin, ei ole midagi selle kõrval, et Raivo Tammel sündis öösel poeg – see on kõige tähtsam. Sellele järgnes muidugi suur aplaus ja mind tuldi õnnitlema, teistes seas ka Riho Terras ja Fernando García Casas. Ta on fantastiline inimene. Kui sa viibid temaga ühes seltskonnas, on võimatu temaga mitte tutvuda! Ta on diplomaatide kõrgeim klass. Ma olin Kärdlas ohvitseri vormis, aga ma ütlesin talle muu hulgas, et tegelikult olen ma hoopis näitleja. Tema oli alles teenistusse saabunud. See avaldas talle muljet ja ta soovis mind kutsuda saatkonna vastuvõtule – et kuhu võiks kutse saata? Olin sel ajal ka veel ajakirja Top Gear reporter ja ulatasin talle oma Top Gear`i visiitkaardi. (Muheleb.) Siis selgus, et tema on ka autofänn nagu minagi! Muu hulgas küsis ta, et mis poja nimeks saab. Ütlesin, et poiss saab minu vanaisade nimede järgi Johannes Hermanniks.

Siis jäi vahele mitu kuud, kus me üldse ei suhelnud. 12.oktoobril olime Helenaga kutsutud Hispaania saatkonna vastuvõtule. Lõime seal siis klaase kokku ja esimene asi, mida suursaadik minu käest küsis: ”Kuidas Johannes Hermann elab?“ Ma saan aru, kui ta oleks tulnud sellise jutuga, et ”ahaa, teil sündis ju suvel poeg!“, aga ta mäletas ka poisi nime!

Nüüd oleme juba tihedalt suhelnud, käinud teineteisel külas. Oleme istunud ja rääkinud, olen tundnud, et just selliseid õhtuid ja vestlusi ma olengi ihalenud. Fernando García teab Eesti kohta harukordselt palju, isegi kõiki meie pidevalt vahetuvaid ministreid peast. Läbi erinevate heategevusprojektide on ta ennast juba Eestis väga hästi nähtavaks teinud. Fernando on tänaseks ka eesti keele ära õppinud. Vapustav inimene!

Mis sind tõmbab, kui oled tööst prii?

Praegu on mul suur huvi esimese ilmasõja vastu. Mul on kirjavahetus Mart Juurega, kes saadab mulle ikka linke selle kohta, mis raamatuid on esimese ilmasõja kohta ilmunud. Praegu olen lausvaimustuses Richard Rohu raamatust ”Tsaari ohvitser“. Ka minu vanaisa teenis tsaariarmees ja sõdis esimeses ilmasõjas. Nüüd olen saanud tädipoja kaudu teada, et vanaisa kuulus isegi Preobraženski polku, mis oli ju tsaari ihukaitsevägi.

Tädipoeg on minust vanem ja sai vanaisaga omal ajal rohkem suhelda, vanaisa suri, kui käisin alles 9. klassis. Küsisin tädipoja käest, et nägi siis vanaisa tsaari ka? Vanaisa oli talle rääkinud, et iga kuu vaatas Nikolai II oma ihukaitseväe üle. Marssis eest läbi ja kõik seisid valvel. Vanaisa oli aga kord kartsa pandud, sest oli jäänud tsaari tütreid vaatama… Tema elas kõik üle, esimeses ilmasõjas Poola all tõmmati neile lahingus rinna kõrguselt kuulipildujatuli peale, temal läks üks kuul küünarnukist ja teine teisest käest läbi. Kõrval plahvatas pomm ja ta sai ka šrapnellikilluga pihta. Nižni-Novgorodi haiglas sai ta uuesti jalule ja naasis Saaremaale. Tal tuli toibuda raskest haavatasaamisest, aga nii kui hakkas Vabadussõda, läks ta vabatahtlikult sinna.

See kõik on minu jaoks väga oluline. Kui minu käest on küsitud, kas ma kavatsen poliitikasse minna, olen öelnud, et ma ei saa, sest üks minu poliitilisi soove on Eesti piirid Tartu rahu järgselt paika panna. Kuna aga ühtegi parteid, kes seda nõuaks, ei ole, siis minusugusel utopistil ei ole mõtet poliitikasse trügida. Aga see on see, mida mina tahan. Minu vanaisa on niimoodi koos teiste Eesti vanaisade ja isadega meile meie maa välja võidelnud. Anne Veesaar küsis kord mu käest, et kas sa tõesti usud, et Eesti saab Petseri ja Jaanilinna kunagi tagasi? Mina ütlesin, et ei, ma ei usu, aga see on minu tahtmine – et piirid läheksid nii, nagu nad peaksid minema! Samas, ega 70ndatel ja 80ndatel ei uskunud ka keegi seda, et me üldse vabaks saame, aga me oleme praegu vabad.

Mõlgub sul mõtteis mõni uus ettevõtmine?

See on praegu küll veel nii idee tasandil, aga ma olen mõelnud jutusaatele teles. Ma sooviksin intervjueerida eakaid inimesi, eeskätt meesterahvaid. Mulle meeldib kuulata vanemaid mehi, see on mul sees juba noorpõlvest, kui meil oli Vanalinnastuudios etendus “Hapu vein ja sinihape“, kus mängis ka Oskar Liigand. Ta rääkis garderoobis lugusid ja ma lihtsalt istusin ja kuulasin teda suu lahti.

(Muheleb.) Näitetööd mul midagi väga ette planeerida ei ole, ootan aga pakkumisi ja neid tuleb niikuinii – seda on olnud näha viimase kolmekümne aasta jooksul.

(kristjan lepp)

Loe ka neid lugusid